Surusin uuesti kõrva uksepraole ja kuulatasin: kostis, nagu keerataks kusagil kaugel-kaugel õudselt kõlava võlvi all mingisugune ............................. lukk kriiksuva võtmega lahti, nagu avataks uks, mille hinged .............................,
ja suletaks uuesti, ning siis kostavad kellegi ........................, tätsavad
.......................... sammud.
     Algul kostis see nii tasa, et minu kõrv seda ennem aimas kui kuulis. /---/
     Uuesti surusin oma kõrva uksepraole. Nüüd leidsid mu esialgsed, peaaegu ainult aimatavad kuulmelised tähelepanekud juba selge ja kindla tõenduse.... tõepoolest käis keegi lohiseval sammul, nagu oleksid käija jalad ................................ või jõuetud, käis mingisuguses kirikutaolises tühjas ruumis, mis vähemagi kola juures kümnekordselt vastu kõlas. Sammud oleksid nagu lähenenud ja iga natukese aja pärast peatasid nad ning siis kostis selgesti, kuidas ........................................
     Keegi pidi tulema, keegi pidi siiapoole tulema, see oli kahtlemata, sest seda tunnistasid minu kuulmed kui ka koera kikkis kõrvad ning hoolikalt haisutõmbavad ninasõõrmed. /---/
     Veel kord kõrva uksele lähendades polnud mul enam vähematki kahtlust, et meile läheneb keegi ......................., ........................,
....................... sammul.
     Läksin ja istusin aseme äärele, kus lauale pandud sõjariistad oleksid tarbe korral käepärast. Koer tuli ....................... urisedes minu juurde, kuid läks siis keset põrandat ja jäi seal ainiti ukse poole vahtima, turi kui ................................... /---/
     Ootasime.
     Võtsin laualt revolvri, päästsin ta pidemest, et võimalik oleks tarbe korral kohe lasta, ja hiilisin kikivarvul ukse juurde, sest uudishimu ei lasknud rahulikult sündmuste käiku ära oodata. Aga vaevalt jõudsin oma kõrva uksepraole suruda, kui nagu mürkmao pistest eemale põrkasin: sammud kostsid otse teisel pool ust - ................., ......................... sammud. /---/
     Minu mõtted katkestas kellegi käsi, mis ........................... võtit ukse lukus ringi hakkas keerama, muidugi mõista selleks, et lukku avada.
     Oodatud silmapilk oli käes. Vaatasin veel kord revolvrit ja surusin sõrmed kõvemini tema pära ümber.....
     Võti oli lukuaugus oma ringid teinud ja nüüd pidi uks avanema. Ja avaneski, ning sisse astus väike .................................................................

     Soovi korral võid seda A. H. Tammsaare põnevusjuttu "Pöialpoiss" ise lugeda, nii saad teada ka alguse ja lõpu. Nimelt üllatas A. H. Tammsaare 1923. aastal lugejaid novellikoguga "Pöialpoiss", kus leidus rohkesti fantastiliste sugemetega põnevaid novelle.