"Mitu tundi oli minu all asuva madala raamistiku lähim ümbrus sõna otseses mõttes kubisenud rottidest. Nad olid metsikud, julged ja aplad – nende punased silmad jõllitasid mulle otsa nagu oodanuksid nad vaid, millal ma end enam ei liiguta, et siis mu kallale söösta. "Millise toiduga," küsisin endalt, "on nad seal kaevus harjunud?"
     Hoolimata kõigist mu pingutustest neid takistada, olid nad ära õginud kogu vaagnal leiduva toidu peale mõne üksiku suutäie. Olin hakanud liua kohal käega edasi-tagasi lehvitama, lõpuks aga ei avaldanud see masinlikult üksluine liigutus enam mõju. Oma apluses lõid vastikud elukad oma teravad kihvad mu sõrmedesse. Kõikjal, kuhu ma ligi pääsesin, määrisin ma nüüd oma ahelad järelejäänud õliste ja vürtsiste liharaasudega kokku, seejärel tõstsin käe põrandalt ja jäin hinge kinni hoides vagusi lebama.
     Algul olid aplad loomad üllatunud ja ehmunud, kui käeviiped lakkasid. Ohtu kartes põrkusid nad tagasi; paljud põgenesid kaevu. Ent see kestis vaid hetke. Ma polnud asjata arvestanud nende aplusega. Nähes, et jään liikumatuks, kargas paar julgemat raamistikule ja nuusutas sedelgavööd. See näis olevat signaal üldiseks rünnakuks. Uuesti tormasid nad robinal kaevust välja. Nad klammerdusid puuraami külge, jooksid üle selle ja kargasid sadade kaupa mu peale. --- Nad rüselesid ja tunglesid hunnikutesse kuhjudes mu otsas. Nad vingerdasid mu kõril; nende külmad huuled nuuskisid minu omi; olin pooleldi lämbunud nende rüsinas; jälkustunne, millele maailmas nime ei leidu, täitis mu rinda ja tarretas mingi raske rõskusega mu südame."