ÕUDUSKIRJANDUS 1. Loe ja tutvu. Õuduskirjanduse eesmärgiks on tekitada lugejas põnevust hirmu- ja õudusetunde kaudu. ENE järgi on hirm, foobia, kr. k. phobos haiguslik kartus, sundmõtteil rajanev haiglane hirmuseisund, mis võib tekkida mõne psüühilise trauma tagajärjel. Enamast kardetakse nakatuda, haigestuda, surra jne
Alfred Hitchcock, üks selle zanri tuntumaid viljelejaid, on öelnud: "Salapäraste ja jubedate lugude lugemine mõjub inimesele hästi: te vabanete teie alateadvuses pesitsevatest ohtlikest mõtetest ning ihadest, mille olemasolu te iseendalegi ei söanda tunnistada."
Edgar Allan Poe (1809-1849), kaasaegse õuduskirjanduse teerajaja looming ongi tulvil kummitavaid maju, maniakaalseid mõrtsukaid, üliinimlikke detektiive, elusalt maetuid ja surmast naasnuid tegelasi. D. Hoffmann on nimetanud tema pead kummituste paleeks, kus valitseb Mõte, sest fantastilisusele vaatamata oskab Poe kirjeldada oma kummastavaid lugusid väga tõetruult. 2. Olgu siinkohal toodud üks näide tema sümbolistlikust novellist. Kaev ja pendel "Mitu tundi oli minu all asuva madala
raamistiku lähim ümbrus sõna otseses mõttes kubisenud rottidest. Nad olid metsikud,
julged ja aplad nende punased silmad jõllitasid mulle otsa nagu oodanuksid nad
vaid, millal ma end enam ei liiguta, et siis mu kallale söösta. "Millise
toiduga," küsisin endalt, "on nad seal kaevus harjunud?" |