Perroonile jõudes jalutasin selle kõige tagumisse otsa. Mu uudishimulik meel tahtis teada, kas Downing Street´i suunas jaamast eemal kahe tunneli vahel ikka olid pöörmesulud ja avaus. Tundsin lapsikut heameelt, nähes, et olin õigesti arvanud. Perroonil polnud just palju rahvast, tagumises osas olin vaid mina ja üks mees. Kui ma temast mööda kõndisin, tõmbas mu nina kahtlevalt krimpsu. Kui on olemas lõhn, mida ma ei või sallida, siis see on koitõrjepallikeste lõhn! Mehe soe palitu lausa haises neist. Ometi hakkab enamik mehi oma sooje talvepalituid kandma juba enne jaanuarikuud ning järelikult peaks lõhn selleks ajaks kadunud olema. Mees oli minust tagapool, seistes otse tunneli serva ääres. Ta tundus mõttesse vajununa ning ma sain võimaluse teda pealetükkimatult silmitseda. Ta oli väikest kasvu kuivetu mees, näost väga pruun, ja tal olid helesinised silmad ning väike tume habe.
     "Just alles võõrsilt tulnud," järeldasin ma. "Seepärast ta mantel niimoodi lehkabki. Ta tuli Indiast. Ohvitser ta pole, muidu ei kannaks ta habet. Võib-olla teeistanduse omanik."
     Sel hetkel pöördus mees ümber, nagu tahtnuks ta perrooni mööda jalutada. Ta vaatas mulle otsa ning seejärel libises ta pilk millelegi mu selja taga, ja ta näoilme muutus järsult. Seda moonutas hirm – peaaegu paanika. Otsekui instinktiivselt hädaohu eest taganedes astus ta sammu tagasi, unustades, et seisab otse perrooni äärel, ning kukkus üle serva alla. Rööbastelt sähvatas ere välk ning miski särtsus. Karjatasin.