Elas kord kaugete tähtede keskel üksikul võimsal planeedil tõsine ning asjalik kuningas Eepika, kes oli nii eraklik ja endasse tõmbunud, et isegi tähed hoidusid temast eemale, külalistest rääkimata. Eepika eraklikkusel oli siiski oma põhjus: ta unistas  naaberplaneedi imekaunist kuningatütrest Lüürikast, keda ta kunagi väga ammu ühel kosmoseretkel oli kohanud. Lüürika elas helesinisel planeedil koos oma õe Dramaatikaga, kellel oli hirmus halb omadus pidevalt kurvastada. Nii õhkus kurbust helesinise planeedi igast nurgast ja vagurad õekesed lahistasid päevade kaupa vaid nuttu. Niisugune pidev pisaratevool oligi Eepika kosjamõtted peatanud, ometigi ei läinud Lüürika niisked silmad kuidagi meelest. 
     Ühel eriti selgel ööl, kui tähtede silmad lausa erkkollaselt sätendasid, ei pidanud Eepika enam vastu, rakendas ette oma truu vana hobuse Eepose ning asus teele. Parem siis juba pisarad kui hinge mattev igatsus. Juhtus nii, et Lüürikagi oli üksi planeedi äärele jalutama pääsenud ega kurvastanudki nii väga, kui kuningas Eepika oma abiellumisettepanekuga lagedale tuli. Pulmad peeti uhked ning kogu kosmos oli ärevil: kes teab, missugused on kahe planeedielaniku ühte heitmise tagajärjed. Seda ei pidanudki kaua ootama, peagi sündis kuningatütar Ballaad, kel olid ema niisked sinisilmad ja isa mõistlik vaade. Aja möödudes sündis veel teisigi lapsi: kaksikutest pojad Novell ja Jutustus, siis kaksikutest tütred Sonett ja Ood. Lüürika unustas oma pisarad ja kasvatas hoolega oma maimukestest korralikke planeetide valitsejaid. Õde Dramaatikagi ei pidanud vastu ning muretses endale vanaldase austaja Romaani, kes teda mõnikord kosmoseavarustesse jalutama viis, kaasas kaks koeranähvitsat Komöödia ja Tragöödia, kes pidevalt teineteisega purelesid.
     Nii kulgesid nende päevad ühtviisi tegusalt ja õnnelikult ning kui nad surnud pole, elavad nad veel praegugi.

Ilukirjanduse põhiliigid ja žanrid

(Täienda oma skeemi žanrinimetustega, mis loos puuduvad.)