| Härra kardinal lausus ainult kaks sõna: "Üles puua!" Kuningas kutsuti poomist pealt vaatama. Kuningas tuli tülpinult, kuid valis hea koha, et protseduuri üksikasjalikult jälgida: see lahutas alati pisut ta meelt ja aitas taluda piiramist, kuid siiski tundis kuningas suurt igavust ja rääkis kogu aeg Pariisi tagasipöördumisest. .................................................................................. .................................................................................. .................................................................................. .................................................................................. .................................................................................. Aga eestlased ei hakanud tormi jooksma, vaid piirasid linna ainult sisse. Nad ootasid veel üht suuremat salka, kes Tasuja käsu all Padise kloostri tühjaks olid riisunud, mungad maha nottinud, ümberkaudseid talupoegi nende isandate hävitamisel aidanud ja läänlasi mässule kihutanud. Läänemaalt tungis mässutuli üle väinade Saaremaale, mille käredad pojad ühe päevaga ligi tuhat sakslast surmasid, nende seas ka ordu maavalitseja ühes kõigi ametimeestega. Viimaks jõudis ühel päeval Tasuja salk talupoegade laagrisse Tallinna all, kus teda hõisates vastu võeti. Tasujat tundsid peaaegu kõik eestlased, aga tema minevik ja pärisnimi oli ainult mõnele ta oma meestest teada, ja neile oli ta ilmutamise kõvasti ära keelanud. Kui Balthasar praegu, seitsmekümne kuuenda oktoobris oma tookordsele ehmatusele tagasi mõtles, paistis see talle juba peaaegu et pentsik. Hea küll, tema piimavend ja nimekaim Balzer Vegesack, Hommikumaa Pask, halastagu Issand ta hinge peale, oli äkitselt katku kätte surnud. Oli surnud pärast seda, kui taud oli linna juba õieti rahule jätnud. Aga mida oli selles erilist? Sadade katkusurmade kõrval, mida terve risti-ilm (paganailmast rääkimata) aastast aastasse koges... Muidugi: Balzer oli läinud oma Issanda juurde mitte ainult pärast seda, kui surm todakord juba õieti möödas pidi olema, vaid ka täpipealt enne seda, kui ta oli jõudnud teha Balthasari jaoks saatusliku lolluse, täpipealt siis, kui Balthasar oli peaaegu et kaalunud, keda tema mõrtsukaks värvata... Lapsik lollus muidugi, säherdune armetu mõte... (EDUARD VILDE "MAHTRA SÕDA", EDUARD BORNHÖHE "TASUJA", JAAN KROSS "KOLME KATKU VAHEL", MAIT METSANURK "ÜMERA JÕEL", ALEXANDRE DUMAS "KOLM MUSKETÄRI") |