LASTETEATER

1. Järgmised mõtteavaldused on võetud ajakirjast "Teater. Muusika. Kino". Kuivõrd nõus oled nende väidetega? Põhjenda.

     Minule on teater olnud lapsepõlvest peale üks suur-suur ehitis, kuhu inimesed lähevad. Seal on suur, mitme rõduga saal, palju pinke, võimas valgustus ning muidugi eesriie ja suur lava. Ja vaheaeg, kus saab puhvetis käia ja siis teine vaatus, kui hästi läheb, ka kolmas. See on minu lapsepõlveunelm.

     Mina tahan oma teatriga pakkuda lastele helget ja rõõmsat maailma. Kurjust ja vägivalda õpib laps ise niikuinii.

     Muinasjuttudes on küll kurjad lohed ja maod ja nõiad... aga ma tean, et seal kindlalt võidab h e a d u s. Vaat, seda tuleks lastele ja noortele meelde tuletada, et headus on üks suur asi maailmas.

     Ma usun, et lapsele meeldivad väga pisikesed ja mobiilsed lavastused, kus näitleja tuleb kastiga lavale ja hakkab lapsega suhtlema. Samas on ikka uhke tunne, kui lapsele suures teatris vahel imet näidatakse. Kui on päris muinasjutt ja päris loss.

     Lasteteater peaks olema kunst, millest laps aru saab, mis ta tähelepanu köidab, ta kaasa elama paneb. Kui need tingimused on täidetud, siis on teater oma eesmärgi saavutanud (eeldusel, et lavastatav materjal on väärtuslik).

     Mõtlemapanev on vahest see, et multikate maailm on järjest musklilisem. Seal ei ole tähtis see, mis sa ise oled, vaid mis sul on. Siin peaks ehk teater suutma midagi ära teha, mingit teist poolust pakkuma, et lapse väärtushinnangud täitsa paigast ära ei läheks.

     Hea lavastus kasvatab last kindlasti. Aga kõige tähtsam on, et lavastus oleks hea, väga hea! Või hoopiski huvitav? Igatahes mitte pelgalt kasvatav. Selleks on teised paigad ja teised vahendid.