Vanad naised tõstavad põhku

Must petroolilatern kesk treppi.

Mu emal kalossid on jalas.

Kenad jalgrattakummist paigad.

Mõeldes suhkrust ja suitsukalast.

Närin lapilist lepakaigast.

Ennast su südames näen:

nõnda rahu su meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge

jäi lapsepõlv maamajja maha

Surnute korjatud köömneid

ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki

ja otsekui oleks mu pihud

mustlepakoorega võitud

ning vislapuuvaiguga ihu.

Ei ole ühtki lund, ei ainsat lehesadu,

mis nõnda meelde jääks, et ükskord annaks varju

me aastais kuluvais, me mängudes kesk kadu.

Näost kõige kallimastki mäletad vaid varju.

Nagu ühtlasi samme

oleks jahedas toas

ja laua peal mett

nõnda herilased

lendavad