Sügisõhtu
Kersti Merilaas


Vana torni sopilise varju langeb hämarduva õhtu krae.
Ripub pihla raskelt-ruskeid marju
üle müüri laigulise pae.

Seisan, liikmeis rammestuse pinge,
niiske kivi vastu liibund peo:
nagu unes aiman, et mu hinge
enam miski eluga ei seo.

Kõik saab kaugeks, kõik on olnud ammu,
kõik on olnud tühine – ja hea.
Kuulen Suure Sirbimehe sammu
peatuvat või mööduvat – ei tea.

Tuul ta tulles hääletusse hangus,
udusombu korrutaksid veed,
ainult laduvult vaikne lehelangus
tähistab ta üksijälist teed.

Jäätub murdub ragisedes rohi,
tarretusse taganevad puud.
Et ta hingus puudutaks mu suud,
sellest teada südagi ei tohi.