Punane moon Kersti Merilaas Keset kullakat, küpsevat nisu hõõgub tuliselt punane moon. Mis oleks, kui välja sealt kisun selle õie ja sinule toon? Kahju kõrsi küll tallata maha, iva pudeneb lõikuse eel, aga ütle sa ainult, kui tahad – kõik, mis tahad, ma teen. Miks nii küsivalt kummardud alla, tõstad kohkunult keelavad käed, ja sosistad tasa: “Las olla – äkki väljavaht tuleb ja näeb.” Materjal: “Eesti luule antoloogia I”