Endal on seda muidugi raske tagantjärele mõõta, kuid selline mulje igatahes on, et kirjanduse tegemise tahtmine on mul olulisel määral tekkinud koduse keskkonna jäljendusena. See oli minu jaoks midagi loomulikku. Muidugi, noor inimene proovib ühte ja teist ja lõpuks jääb peatuma sellel tegevusel, mis tal kõige paremini õnnestub.

     Küllap on. Kõik ümbritsev annab impulsse ja sinna hulka kuulub ka muusika ja kujutav kunst. Kirjandusega võib olla ka vastupidi, pigem isegi nimelt vastupidi. Lugedes näed, et see asi on juba ära kirjutatud, selle juurde asuda pole enam mõtet.

     Mõned on. Mäletan mõnda tunnet, mida ühel või teisel ajal lapsena tundsin – mäletan üksikuid hetki. Kuid ma ei oska neid väga otseselt seostada oma kirjandusliku tegevusega. On küll mõned luuletused, mis olen kirjutanud otse lapsepõlvemälestuste najal.

     Ma ei tea, kas see on missioonitunne, aga üks eetiline imperatiiv on mul enda jaoks vist olemas küll. See on see, et mingist teatud tasemest, mida sa enda sees ikka enamasti ära tunned, kuigi ehk sõnastada ei oska, ei lasku sa iial allapoole. Eestikeelsel kirjandusel on igal juhul kanda keele ülalhoidmise missioon ja selle kirja- ning trükisõnas fikseerimise missioon. Pole sugugi ükskõik, mida sa selles keeles ütled.

(lühendatult Köst, E. Looming ja lugemine. Tallinn, 1986,195 lk)