jahust ja rasket -

          otse su nina all.

Lumepilv veereldes ründab aita, -

     nüüd juba raputab kaske,

          nüüd juba oigab tall.

Korraga veerlevad aias

     nurmkanatäpid

          abitus reas.

Süda ei jäta sind mõnusalt majja:

     müts varnalt ja randmeile käpik, -

          tuisk välja su veab.

Vaiksema hange varju

     kollaseid teri

          raputab peost.

Ja eemalt siis jälgid, kui harjub

     inimestest peljutet veri, -

          veri, mis ühte meid seob.