KERSTI MERILAAS

     Kersti Merilaasi luuletus "Öö" ilmus 1936. a Loomingu juulinumbris. See on noore K. Merilaasi kaunimaid armastusluuletusi ja selles luuletuses avaldub palju hiljem püsimajäänut.
     "Öö" algab poeetilise kirjeldusega, kus heli on sama oluline kui pilt. Aistinguks muutub nii nähtav kui kuuldav:



Kolm korda kuskil hõigati

ja puude ladvus kustus kaja,

tuul nagu pooleks lõigati

ja öö sai ümber väikse maja.

 

Nüüd mahajäetud aiateel

käib öine siil ja otsib toitu.

Ja ööbik hõiskab veel ja veel,

ja uinub alles vastu koitu

Kolmandas salmis suurendab lüüriline pöördumine vaikuseelamust:



Puult õisi langes rabinal -

üks väsind lind sääl unes sonib.

Kas kuuled, kuidas krabinal

kuukiiri mööda katust ronib?

 

Eriliselt tunderikas on lõpustroof:
 

Ma tahan olla nagu tee,

või nagu kivi, millel astud,

või laul, mis kostab üle vee,

või lill su rõõmuks õide lastud.