1. Tõmba määrsõnadele üks, kaassõnadele kaks joont alla. 1. Rannakarjamaa lõi hõõguma juba pärast päikesetõusu. 2. Õhk maa kohal virvendas, meri pilliroopuhmaste taga pildus pimestavalt sätendavat valgust. 3. Kajakad liuglesid lennul üle kivise kaldavee. 4. Nad häälitsesid harva: päev oli enne lõunat liiga kaunis, et kisada. 5. Tulin piki kaldapealset ja pöördusin rannavalli alla madalale luhale, et rooviirgude vahelt pääseda otse küla poole viivale teerajale. 6. Vesi lirtsus jalge all ja enda ette vahtides otsisin kuivemat kohta astumiseks. 7. Kõrvale ega kaugemale ette polnud mahti vaadata. 8. Korraga pistis minu kõrval roostikus prääksuma part. 9. Valjusti ja hädiselt, nagu oleksin tema peale astunud. 10. See tuli nii ootamatult, et nõksatasin sammu pealt seisma. (H. Jõgisalu järgi) 2. Kirjuta tekst õigesti ümber. (Vahel, vahest, vast) olen Ervinit kohanud
kooli ja kultuurimaja (vahel, vahest, vast). (Vahel, vahest, vast) elab ta nüüd kusagil
seal? Viimane kord nägin teda aga siis, kui jalutasin (mööda, piki) rannaalleed. Ta
läks parajasti (mööda, piki) kallast. Algul mõtlesin, et (vahel, vahest, vast) see ei
olegi tema. Tema oleku (järele, järgi) võisin oletada, et ta on (tundide viisi,
tundideviisi) rasket füüsilist tööd teinud. Läksin natukene tema (järel,
järgi), siis aga jätsin selle rumala jälitamise (järele, järgi). Selle (järel,
järgi) ruttasin koju. Hiljuti kuulsin, et Ervinil oli surnud ema, (järele, järgi) jäi
aga veel Ervinist kaks nooremat last. Kindlasti igatseb ta endise elu (järele, järgi),
mil ta võis (päevade kaupa, päevadekaupa) omaealistega muretult aega veeta. (Vahel,
vahest, vast) tabanud õnnetus võttis selle võimaluse. |