| - Õige jah! hüüdis peremees. - Ükskord
käisid meil külalised, kujutage ette, ja üks, muidugi kogemata, lõi peegli puruks.
Siis läks meil lõuna küll kenakesti maksma. Me rehkendasime täpselt välja. Peremees süvenes oma mälestustesse. - Aga muuseas, ütles ta siis, - ka see praegune lõuna teeb kenakese kopka kokku. Seda võib ju täpselt välja rehkendada. Ta võttis pliiatsi ja hakkaski rehkendama, lugedes täpselt üles kõik, mis oli ära söödud. Külalised istusid vaikselt, liigutamata, üksnes noorepoolne mees, kes oli supi sisse ettevaatamatult soola raputand, võttis iga natukese aja tagant pensnee ninalt ja pühkis seda salvrätikuga. - Jah, ütles lõpuks peremees, - oma viis ruublit ja kopkad pealekauba... - Aga elekter? ütles perenaine rahulolematult. - Ja küte? Ja Maarjale passimise eest? Peremees lõi kaht kätt kokku, siis laksas endale vastu otsaesist ja puhkes naerma. - Tõepoolest, ütles ta, - elekter, küte, passija... Aga üüriraha? Vabandage väga, härrased, tõepoolest, ka üüriraha! Kaheksa inimest, neli ruutsülda... Üheksakümmend kopkat süld... See teeb kolm kopkat päevas... Hmm... Seda peab paberi peal rehkendama... Nooremapoolne mees hakkas toolil nihelema ja läks äkitselt esikusse. - Kuhu nüüd? hüüatas peremees. - Kuhu te lähete, kulla mees, Ivan Semjonõts? Aga külaline ei lausunud musta ega valget, pani kellegi võõra kalossid jalga ja läks jumalaga jätmata uksest välja. Tema järel hakkasid ka teised laiali minema. Peremees istus veel tükk aega laua taga, pliiats peos, ja kuulutas viimaks: - Üks viiendik kopkat kullas nina peale. Seda kuulutas ta naisele ja Ljoskale, - külalisi ei olnd.
1925
3. ................................................................................. |