ISEMAJANDAMINE
Mihhail Zostsenko

     Raamatupidaja Gerjuskin korraldas pühade aegu kodus piduliku lõunasöögi. Kutsutuid ei olnud kuigi palju.
     Peremees võttis külalisi eeskojas mingi rõõmsa kisaga vastu, aitas kasukat maha võtta ja vedas kutsutu võõrastetuppa.
     - See on minu kõikse parem sõber ja ametivend, ütles ta naisele külalist tutvustades.
     Siis näitas ta poja peale ja ütles:
     - See aga, võtke teatavaks, on minu puupea Ljoska. Väga arenenud suli, ütlen ma teile.
     Ljoska näitas keelt ja väheke jahmunud külaline võttis laua taga istet.
     Kui kõik olid koos, palus peremees külalised mõnevõrra piduliku näoga lauda.
     - Võtke istet, istuge maha, ütles ta lahkelt. - Laske hea maitsta... Ma olen väga rõõmus... Võtke ette...
     Külalised hakkasid üksmeelselt lusikatega klõbistama.
     - Jajah, ütles peremees pärast mõningast vaikimist, - kõik on, teate, nii kalliks läind. Mis sa ka ei võta, kõik maksab hingehinda. Tservoonets tõuseb, hinnad tõusevad.
     - Rahakott ei löö vasta, lisas naine, lürpides murelikult suppi.
     - Jumala eest, kinnitas peremees, - rahakott ei löö mitte kudagi vasta. Võtke kas või seesamune supp. Mis ta ära ei ole. Peaaegu paljas vesi. Aga rehkendage välja, mis see vesi maksab!
     - Mnja-aa, venitasid külalised mittemidagiütlevalt.
     - Tõepoolest, jätkas peremees. - Või siis võtke sool. Mis ta tühi on, pole kõne väärtki, aga rehkendage jälle välja, mis ta maksab.
     - Noja-ah, ütles puupea Ljoska ja tegi koledat nägu. - Mõni külaline, kui kukub soola raputama, siis hoia piip ja prillid.
     Nooremapoolne mees, pensnee ninal, kes just enne seda oli supi sisse soola raputand, nihutas hirmuga soolatoosi oma taldrikust eemale.
     - Võtke aga, võtke julgesti, noorsand, ütles perenaine, lükates soolatoosi tagasi.
     Külalised istusid vaikselt nagu nõeltel. Peremees lörpis isukalt suppi ja mõõtis heasüdamlikult külalisi.
     - Näe, ongi praad laual, kuulutas ta lärmakalt. - Palun, härrased, võtke nüüd see praad - liha. Ja lubage lahkelt küsida, mis see liha maksab? Noh? Mitu naela siin on?
     - Oma neli-viis kaheksandikku, teatas naine nukralt.
     - Ütleme ümmarguselt viis, ütles peremees. - Noh, pool ruublit kullas? See... see teeb nina peale... Mitu inimest meid on?...
     - Kaheksa, luges Ljoska üles.
     - Kaheksa, ütles peremees. - Pool naela... Vähemalt kakskümmend viis kopkat nina peale.
     - Noja-ah, ütles Ljoska tigedalt, - mõni külaline sööb liha sinepiga.
     - Tõepoolest! hüüdis peremees ja puhkes heasüdamlikult naerma. - Sinepi ma unustasin... Noh, pange kogu sellele kupatusele sinep otsa ja veel teist-kolmat. Oma rublake tilgub täis...
     - Noja-ah, rubla, ütles Ljoska - aga kui Pal Jelissejevits lõi küünarnukiga peegli puruks, mis siis tilkus...