Esimene kord, kui ma teda kohtasin, mängisime koos bridzi, ja kui ta oli minu partner, trumpas ta kahel korral, minu tihikaarti. Ma käitusin nagu ingel, kuid pean pihtima, et kui kellelgi oleksid pidanud pisarad silma tulema, siis mulle, mitte talle. Ja kui ta õhtu lõpuks oli mulle kaotanud kenakese summa, ütles ta, et saadab mulle tseki, mille ta muidugi tegemata jättis. Paratamatult mõtlesin, et kui me järgmine kord kohtume, pidanuks pateetiline ilme olema minu, mitte tema näol.      Roger tutvustas teda oma sõpradele. Ta kinkis talle kauneid kalliskive. Ta viis teda siia-sinna, kõikjale. Teatati, et nende abiellumine toimub ligemas tulevikus. Roger oli väga õnnelik. Ta tegi heateo ja samal ajal oli see midagi niisugust, mida ta ise kõigest hingest ihkas. See oli ebatavaline olukord ja ei üllatanud kedagi, et ta oli veidi sobimatult enesega rahul.      Siis äkki lakkas ta armastamast. Ma ei tea miks. Vaevalt võis ta olla tüdinenud naise vestlusist, sest too polnud võimelinegi vestlema. Võib-olla naise pateetiline silmavaade lihtsalt ei kriipinud enam ta südame keeli. Ta silmad avanesid ja ta oli jälle endine kaval, elukogenud mees, kes ta oli olnud. Ta adus väga selgesti, et Ruth Barlow oli otsustanud temaga abielluda, ja ta andis pühaliku vande, et miski ei sunni teda selle naisega abielluma. Kuid ta oli täbaras olukorras. Nüüd, kus ta oli jälle aru pähe võtnud, nägi ta selgesti, millist laadi naisega oli tegu, ja ta oli teadlik sellestki, et kui ta paluks naist ennast vabaks anda, nõuaks see oma anuval viisil oma haavatud tunnete eest ülemäära kõrget hinda. Pealegi on naise mahajätmine mehele alati piinlik. Inimesed kalduvad arvama, et ta on vääritult käitunud.      Roger ei avaldanud kellelegi oma kavatsusi. Ei ühegi sõna ega zestiga näidanud ta, et tunded Ruth Barlow vastu on muutunud. Ta oli tähelepanelik naise kõigi soovide suhtes, viis teda restoranidesse lõunatama, käis temaga teatris, saatis talle lilli, oli heatahtlik ja võluv. Nad otsustasid, et abielluvad kohe, kui leiavad sobiva maja, sest Roger elas kaasüürilisena ja Ruth möbleeritud korteris, ja nad asusid otsima sobivat eluaset. Agendid saatsid Rogerile prospekte tutvumiseks ja ta viis Ruthi vaatama tervet rida maju. Väga raske oli leida midagi täiesti rahuldavat. Roger pöördus teiste agentide poole. Nad külastasid maja maja järel. Nad vaatasid need läbi äärmise põhjalikkusega, uurides neid keldrist pööninguni. Mõnikord olid nad liiga suured, mõnikord olid nad liiga väikesed, mõnikord asetsesid nad liiga kaugel keskusest ja mõnikord olid nad liiga ligidal, mõnikord olid nad liiga kallid ja mõnikord vajasid nad liiga suurt remonti, mõnikord olid nad liiga umbsed ja mõnikord olid nad liiga tuuletõmbesed, mõnikord olid nad liiga pimedad ja mõnikord olid nad liiga kõledad. Roger leidis alati mingi vea, mis muutis maja ebasobivaks. Muidugi oli talle raske meele järele olla, ta ei suutnud paluda Ruthi asuda elama mujale, kui ainult täiuslikku majja ja täiuslikku maja andis otsida. Maja otsimine oli väsitav ja tüütav tegevus ja varsti hakkas Ruth muutuma pahuraks. Roger palus teda varuda kannatust, kusagil kindlasti asub just selline maja, nagu nemad otsivad, ja oli vaja ainult natuke visadust, et seda leida. Nad vaatasid läbi sadu maju, nad ronisid üles-alla tuhandeist treppidest, nad revideerisid loendamatuid kööke. Ruth oli kurnatud ja kaotas enam kui korra enesevalitsuse.      "Kui sa ei leia varsti maja, pean ma oma otsuse uuesti kaalumisele võtma. Kui sina selles vaimus jätkad, siis ei abiellu me veel mitmel aastal."      "Ära räägi nii," vastas Roger, "ma anun sind, ole kannatlik. Ma sain äsja täiesti uued nimekirjad agentidelt, kellest ma alles hiljuti kuulsin. Neis peaks olema vähemalt kuuskümmend maja."      Nad jätkasid jälle oma jahti. Nad vaatasid ikka uusi ja uusi maju. Kaks aastat vaatasid nad maju. Ruth muutus vaikseks ja põlglikuks. Ta pateetilistesse, ilusatesse silmadesse ilmus peaaegu morn pilk. Inimese talumisvõimel on piirid. Proua Barlow´l oli inglikannatus, kuid lõpuks tõstis ka tema mässu.