PROOSATEKSTI ANALÜÜS

1. Analüüsi üht tekstidest.

1. Mis kirjanduszanriga on tegemist? Millest järeldad seda?
2. Joonista süzee skeem.
3. Iseloomusta tegelasi.
4. Kirjelda miljööd.

PÕGENEMINE
William Somerset Maugham

     Ma olen alati veendunud, et kui naine on otsustanud mehega abielluda, suudab viimast päästa ainult põgenemine. Ja alati isegi mitte see. Nähes seda möödapääsmatut ähvardavalt üles kerkimas, sõitis kord üks mu sõber laevaga minema, pagasiks kaasas ainult hambahari, nii teadlik oli ta ohust ja kohese tegutsemise vajadusest, ning veetis terve aasta maailmas ringi reisides. Naised on heitlikud, ütles ta enesele, kaheteistkümne kuuga on ta mu unustanud. Arvates, et ta on väljaspool ohtu, maabus ta samas sadamas, kust ta teele oli asunud. Esimene inimene, keda ta nägi sadamakailt enesele rõõmsalt lehvitamas, oli väike daam, kelle eest ta oli põgenenud. Ma tean ainult ühte meest, kes sellisest olukorrast suutis välja rabelda. Ta nimi oli Roger Charing. Ta polnud enam noor, kui armus Ruth Barlow´sse ja tal oli küllalt kogemusi, et olla ettevaatlik, aga Ruth Barlow´l oli anne, või peaksin seda nimetama omaduseks, mis muudab enamiku meestest kaitsetuiks, ja see röövis ka Rogerilt tema praktilise meele, ta mõistlikkuse ja elutarkuse. Ta alistus vastupanuta nagu niidetud. Seda tänu paatosele. Proua Barlow oli kahekordne lesk. Tal olid imekaunid tumedad silmad ja need olid nii liigutavad, nagu ma polnud kohanud kellelgi teisel. Kogu aeg näisid nad kohe täituvat pisaratega; nad andsid mõista, et maailm on liialt karm tema jaoks ja teil oli tunne, et ta vaeseke on pidanud kannatama rohkem, kui inimene üldse suudab taluda. Kui teie oleksite tugev, tüse, rahakas mees nagu Roger Charing, oleks möödapääsmatu, et te ütleksite iseendale: ma pean seisma ohtude ja selle abitu väikese olendi vahel. Oh, kui jumalik oleks pühkida minema kurbus neist imeilusaist silmist! Ma kuulsin Rogerilt, et kõik olid kohelnud proua Barlow´d väga halvasti. Ta näis olevat üks neist õnnetuist, kellel kunagi miski ei õnnestu. Kui ta abiellus, peksis mees teda; kui ta palkas maakleri, tüssas see teda; kui ta võttis tööle koka, osutus see joodikuks. Kui tal oli väike talleke, oli kindel, et see sureb.
     Kui Roger mulle rääkis, et oli lõpuks suutnud naist veenda temaga abielluma, soovisin talle õnne.
     "Ma loodan, et teist saavad head sõbrad," ütles ta. "Ta kardab sind pisut, tead. Ta mõtleb, et sa oled kalk."
     "Ausõna, ma ei tea, miks ta nii mõtleb."
     "Ta meeldib ju sulle, eks?"
     "Väga."
     "Tal vaesekesel on väga halvasti vedanud, mul on temast nii tohutult kahju."
     "Jah," ütlesin mina.
     Vähem ma öelda ei osanud. Ma teadsin, et naine on rumal, ja ma mõtlesin, et tal on omad plaanid. Minu arvamus oli, et ta viib oma tahtmise läbi.