OHAKALIND
Leonardo da Vinci

     Kui ohakalind, ussike noka vahel, oma pessa tagasi jõudis, ei leidnud ta enam poegi eest. Keegi oli nad tema äraolekul röövinud.
     Ohakalind hakkas neid halades ja kaevates igalt poolt otsima. Kogu mets kajas ta meeleheitlikest hüüetest, kuid vastust ei tulnud.
     Ühel päeval ütles talle vint: "Arvan, et nägin su poegi talumehe tare juures."
     Lootusrikkalt astus ohakalind teele ja õige pea jõudiski tareni. Ta istus katusele: seal ei olnud kedagi. Ta lendas rehalasse: see oli tühi.
     Kui ta aga pea tõstis, nägi ta väljas akna küljes puuri rippuvat. Puuris olid tema pojad. Vangis.
     Nähes väikesi end hädiselt häälitsedes puurivarbade vastu suruvat, paludes, et nad vabastataks, püüdis ohakalind noka ja küüntega vanglavõrestikust jagu saada, kuid asjata.
     Valjusti kaevates lahkus ta seepeale poegadest.
     Järgmisel päeval tuli ohakalind taas tagasi puuri juurde. Ta vaatas oma poegi. Seejärel söötis ta kõiki viimast korda läbi võrestiku.
     Ta oli toonud oma lastele mürgist metsarohtu, millest väikesed linnud surid. "Parem surra," ütles ohakalind, "kui elada vabaduseta."
..................................................................................

MU ISAMAA, MU ÕNN JA RÕÕM
J. V. Jannsen