TUGLASE NOVELLIAUHIND

1. Tee järgmiste ajakirjandusest pärit katkendite põhjal kokkuvõte, missugused on Tuglase novelliauhinna reeglid.

     Tuglas asutas omanimelise novelliauhinna 1970. aastal ja tänaseks on sellest saanud vanim olemasolevate kirjanduspreemiate seas. Seni on välja antud 60 auhinda 43 laureaadile. Züriiliikme Piret Viirese sõnul on saanud kirjutamata reegliks, et kahel aastal järjest ühte ja sama autorit siiski ei auhinnata. /---/
     Viimastel aastatel ilmub Viirese sõnul ajakirjades ja raamatutena ligi paarsada uudisnovelli, millest iga zürii liige valib välja kaks, millede vahel siis edasi arutama hakatakse.
     Tuglase novelliauhind koosneb spetsiaalsest bibliofiilsest trükisest ja 5000-kroonisest rahalisest preemiast.

                                                       (V.-S. Maiste, Postimees, 3. märts 2000)

     Friedebert Tuglase novelliauhind läks tänavu Mart Kivastikule novelli «Morn» ja Ervin Õunapuule novelli «Väike Lilli Noarootsist» eest, mis ilmusid eelmisel aastal ajakirjas Looming.
     Zürii koosseisus Aksel Tamm (esimees), August Eelmäe, Andrus Kivirähk, Udo Uibo ja Vaapo Vaher jõudis võitjate suhtes ruttu üksmeelele.
     «Üsna kiiresti sai selgeks, et sõelale jääb kolm meest - Mart Kivastik, Ervin Õunapuu ja Mati Unt - ning kaks neist saavad auhinna, sest Tuglase preemia antakse traditsiooniliselt kahele,» ütles züriisse kuulunud Vaapo Vaher.
     Ervin Õunapuu poolt olid kõik viis otsustajat. Undi ja Kivastiku konkurentsis andis hääletamine tulemuse 3:2 viimase kasuks.
     «Seda pole viimase kümne aasta jooksul juhtunud, et mõlemad auhinnad saavad kirjanikud, kes varem pole Tuglast saanud,» märkis Vaher

                                                         (A. Koppel, Postimees, 19. detsember 1999)

     /---/ 1970. aastate künnisel uuendasid eesti novelli mitmed erinevad autorid: Jaan Kross, Rein Saluri, Mati Unt, Vaino Vahing, Arvo Valton. Kross ei olnud esimene, kes tõi novelli sisse vahetu reaalsuse, kuid ta lõi esimesena novelli (ja taastas romaani), mille kaudu sünnib dramaatiline portree ajalukku kuuluvast isikust, keda me seni pole harjunud tundma, ent kelle juurest me hakkame – või mõtleksime hakata – otsima neid jooni, mis teevad teda meie enestega sarnasteks. Ega ole sinna midagi parata, kui me seejuuures kaldume ühtlasi otsima seda, "kus on siin siis kirjanik ise". /---/

                                                  (P. Olesk, Eesti Päevaleht, 19. veebruar 2000)
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................
....................................................................................