Ta ei jätnud endast ülesvõtteid, kuna keeldus fotograafidele poseerimast. Aga ta jättis endast maha testamendi, mis vapustas ta suguvõsa, solvas Rootsit ning -- lõbustas maailma. "Mu loomulik kalduvus on vähem austada surnuid, kel pole tundeid ning kes võivad olla ükskõiksed meie suurepäraste andide suhtes, kui abistada elavaid, kes kannatavad puuduse käes," kirjutas Nobel, põhjendades oma keeldumist toetada ausammaste rajamist. Ja rajas endale ausamba oma preemiaga, mis toetab elavaid.
     Nobel pidas end patsifistiks, ent kuulutas: "Sõda vältida on võimatu!" Sestap ei andnud ta oma elu ajal rahutööks just palju raha, väites, et parem viskab selle aknast välja. "Mu tehased võivad sõjale lõpu teha veel enne, kui teie rahukongressid," kuulutas ta. Kuid, sattudes oma võluva sekretäri krahvinna Bertha Kinsky von Chinic und Tettani mõju alla -- ja jäädes sinna isegi pärast seda, kui krahvinna oma armastatuga leiutaja juurest jalga laskis -- hakkas Nobel tasapisi kalduma ka rahutegevuse rahastamise poole. Tema esialgne plaan oli asutada rahuauhind, mida antaks välja iga viie aasta tagant ning kokku vaid kuus korda "isikule, kes reformib maailma rahu suunas". Nobel oli veendunud, et kui 30 aastaga rahuni ei jõuta, siis jõutakse täieliku barbarismini, pärast mida kaotab igasugune auhind oma
mõtte.
     Oma elu viimastel aastatel depressiooni ja haiguste all kannatav Nobel jäi elu lõpuni kindlaks veendumusele: "Levitada teadmisi tähendab levitada heaolu."
     Nobeli surres avastasid sugulased kaks tema testamenti. Esimene neist oli kirjutatud märtsis 1893, teine aga aasta enne surma, novembris 1895. Teine neist testamentidest jättis sugulastele vähem pärandust, ning piiritles ka täpsemini alad, millede viljelejatele magnaat oma raha jagada soovinuks. Sestap alustas osa suguvõsast võitlust teise testamendi kehtetuks tunnistamise eest. Et Nobel oli pidanud oma preemiaid "kingituseks inimsoole", siis solvas ja vihastas see rootslasi. Rootsi ajakirjandus alustas käredat kampaaniat leiutaja ebapatriotismi ja ülbuse aadressil. Ka ei olnud Nobel oma testamendis täpsemalt kirjeldanud, mil kombel peaks preemiasummasid haldav ning preemiaid jagav komisjon töötama.
     Nõnda jätkus vaidlusi viieks aastaks, enne kui esimesed preemiad 1901. a. välja jagati. Alfred Nobel määratles, et tema auhinnad jagatakse välja igal aastal "neile, kes eelnenud aastal on toonud inimkonnale suurimat tulu."
     Nobeli preemiate komitee on sellest klauslist osavalt kõrvale hiilinud, kinnitades, et preemia määratakse sellele, kes kas on eelnenud aastal kõnealust tulu toonud, või kelle inimkonnale toodud tulu suurus on selgunud eelnenud aastal.
     Kirjanduspreemia soovis Nobel määrata kirjanikule, kelle teostes on parimini realiseeritud "idealistlikud suundumused". Sellestki nõudest on nüüdseks alles vaid idealistlik kõla.
     Materialistliku poole pealt nähtub Nobeli preemia rahalises suuruses majanduse jätkuv areng. Esimene preemia 1901. aastal tõi selle võitjale 150 000 Rootsi krooni. 1989. aastal anti premeeritule 3 miljonit Rootsi krooni.
     Aeg-ajalt puhkevad rahulolematused preemiate määramisel sarnanevad looga Nobeli nimega ristitud keemilise elemendi -- nobeeliumi -- ümber. 1957. aastal teatas rühm Stockholmis töötanud teadlasi elemendi järjekorranumbriga 102 avastamisest või õigemini tekitamisest. Nad ristisid selle nobeeliumiks. 60. aastate keskel USA ja NL teadlaste poolt tehtud uuringud rootslaste tulemusi ei kinnitanud ning väidetavalt toodeti esimene 102. elemendi isotoop Moskva lähistel Dubnas. Nõukogude teadlased ristisid selle Lenini rahupreemia laureaadi Frédéric Joliot-Curie järgi joliootiumiks. Ent läänepoolne teadusüldsus nimetab elementi 102, mille kõige pikaealisema isotoobi poolestusaeg on poolteist tundi, siiski nobeeliumiks. Loo teeb pikantsemaks fakt, et F. Joliot-Curie on võitnud ka Nobeli preemia.

                                                                               (T. Kändleri järgi)