IMPRESSIONISM EESTIS

     Päevikukujulises jutustuses "Varjundid" pöördus A. H. Tammsaare oma Kaukaasia-elamuste juurde. Meespeategelase Thomanderi päeviku kaudu elustub traagiline armastuslugu ühes Kaukaasia sanatooriumis lõunamaise looduse taustal. Kirjanik kasutab siin impressionistlikku stiililaadi, millega kujutatakse tegelaste hingevarjundeid.

                                                                                (E. Siiraku järgi)

1. Mil moel aitavad järgmised impressionistlikud kirjeldused kujutada tegelastevahelist armastust? Missugune pilt tekib silme ette? Arutlege.

                                                                                               4. mail

     Need päevad olen elanud nagu kuskil muinasjutulises uduriigis, kus on sumpas ja soe ja kus ei paista heledat valgust ega tundu ükski asi selgejoonelisena, vaid määramatuna, ebakindlana, varjukujuna, mis muutub tuulepuhangul või lahtub veeauruna päikesepaistel. Saad uskumatuks oma meelte vastu, aga ulatad siiski millegi kättesaamatu järele, sest unistustes põimleb alaline aimdus, nagu peaks kuhugi tõttama või midagi tegema, muidu kartes hiljaksjäämist.
     Ja ma tammun väsimuseni lainete naabruses rannarihval, puiestikus või siiraviirastel mäeteedel, kuni tundmus hakkab, et ma just nõnda selle eest põgenen, mida otsin ja millele ma kuidagi järele ei jõua. Nüüd ruttan ranna nurgale, kus on lõhnavad roositeed palmide, plataanide ja kuhiliste elupuupõõsaste vahel, et vaibuda rauguse uinakusse, tundes kogu kehas surisevat, kihisevat voolu. Lõhn on kui suigutav muusika, mis sinna juhatab, kuhu varemalt rada ei leidnud. Aga ei viitsi oimugi liigutada, ei tihka silmigi pilgutada, kartes kedagi peletada. Ja siis kaoks nagu äkki udu ja kõik hakkab paistma päevselgena, nii et sõnadega tahaksin nimetada nägemusi. Aga meeldetuletatud sõnad vilksatavad nägemusist mööda või muudavad nad endiselt tumedaks, uduseks, ebakindlaks; õiged sõnad kibelevad rinnas, koputlevad meelekohtades või piirlevad pakitsedes kurgulaes, ajades pääsetee ummistunud jälgi. Ilm omandab uue kuju, uued värvid ja viimaks kuuleks nagu eluta asjadelt väljendeid, mida esiteks otsinud härdal meelel: lained laovad sõnu voori ja õhuvirvendused heietavad viise.
     Aga merelt näkku tsuskav tuuleiil hirmutab nägemused liblikatena või hirveparvena ja nagu fatamorgaana kaovad nad sädelev-roheka mere taha. Virgunult lased silma ümber käia, nagu peaks mu läheduses olema keegi teine, kel on ühised nägemused minuga, ja ma ei imesta sugugi, kui  t e d a  näen esimesena.
     Ikka veel pole me teineteisega sõnagi vahetanud, aga ometi oleksime nagu vanad tuttavad. Me aimame ühiseid huvisid, ühiseid tähelpanekuid; meil on ühised jalutuspaigad, puhkepingid, kõnniteed. Kuidas ja millal see hakkas, ei tea, aga ma tunnen, et me elame nagu kokkuräägitult. /---/
     Täna olin puiestikus - lõunani. Tundsin iseäralist põnevust, ärevust ja iga ootamatus pani mu närvilikult nõksatama, sünnitades seljal sibelevat võdinat. Kella poole kahe paiku, kui mereäärne haigutas juba lõunaeelsest tühjusest, istus tema alles sinaaride all pingil. Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud sõnu, kehas taltsutatud värin, rinnas peksev süda ja käes - poolpuhkenud punane roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma suu avada rääkimiseks, aga peas ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult silmad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi tema poole ja tummalt, nagu tardunud ehmushüüe või võdisev naerujoon. /---/