| Kui ta küla sead oli ära hoidnud ja veel
aastat kuus kasvanud, oli tal suur õnn: ta sai taluperenaiseks. Kus külas perenaised
riide "kruuti" otsisid, seal võeti seda Punasoo Marilt, kus perenaised tüdrukutele
eeskuju juhatasid, seal nimetasid nad Marit, ja kus kord jõukaks ja õnnelikuks loodeti
saada, seal sooviti Punasoo Mari sugune olla, ja kus sant veel kesköö ajal ulualust
leidis, see oli Punasoo. Punasoo oli talu nimi. Kui Mari mees ära suri, oli tal viis poega. Kõige vanem trallitas karjas, kõige noorem hällis. Vahemised kisendasid veel kõik, tihti ühekorraga. Mari lõikas ühele leiba, pani teisel jalgu kinni, seadis kolmandale pudipõlle ette, mõõtis sulastele viljaseemet välja, muretses, et krediitkassa võlg iga aasta tasa sai, ehk küll mees viimse rublani esimese sissemaksu ajal koha eest välja oli andnud. Mõnikord üteldi ka, Mari olla lastele kuri. Mine katsu enne poeglastega valmis saada, katsu siis ja ütle. Pealegi, kui neid viis tükki on. Siin kinga pael vibupüssile pandud, seal vokinöörid puuhobusele ohelikuks lõigatud, kaalikas käidud või sauna katus sisse tallatud. Kuhu vaatad, sinna võmmi vaja. Aga Mari kasvatas pojad üles, ja et aeg niisugune oli, mil kroonuteenistusest igaviisi vabastada lubati, pani Mari ühe peremeheks, neljanda kellelegi kasupojaks ja viienda koolmeistriks. Kõik jäid talle "enesele" ja ta ei tarvitanud kellegi abi selle juures, nagu ta enne kasvatuse ajal kellelegi nende peale ei kaevanud. Pojad sirgusid üles kuusena, ema jäi allapoole kõveraks. Ema ei nõudnud nende käest isesugust tänu, poegadel ei tulnud meelde seda pakkuda. Ema andis veel kotikesi ja sekikesi tagantjärele, kui pojad ju ise enese peremehed olid. Ei ta ütelnud kellelegi: maksa ära! Aga siis tulid Marile rasked ajad. Neli poega surid ühe aasta sees. Ta käis neid kõiki surnuaiale saatmas. Mis ta kodu tegi, kes seda nägi - aga ta ei jooksnud kellegi juurde külasse nutma. Kui välk ta maja põlema lõi, kus vanem poeg peremees oli, oli Mari ainuke, keda tulest välja toodi, majad põlesid viimseni. Uus peremees võttis Mari enese sauna. Kui ta nüüd, kepike käes, pühapäeval kirikumäest üles palvele tudiseb, ütlevad talle inimesed: "Küsi ometi valla vaestekassast enesele raha. Sul on ju õigus saada." Siis vaatab Mari rahulikult otsa ja ütleb: "Kuni ikka veel näpud suka juures liiguvad, ei ole vaja." "Kes sulle ka annab?" "Perenaine andis eilegi kakukese leiba ja potikese piima. Palju mulle, vanale inimesele, vaja on." See oli jutt vaesest Punasoo Marist.
1893 |