"Mis asjaga siis?"      "Piitsadega."      "Mis sa valetad! Kas piits siis laseb?"      "Ei lase. Aga piitsadega pekstakse jäneseid surnuks."      "Ära lorise!"      "Jumala eest! Nägin ju oma silmaga pealt. Saksad kihutavad kokkuaetud jänestele üle puu ja põõsa, üle kivi ja kännu pikas kaares huisku otsa. Jänes on tagakihutamise kabuhirmust juba uimane, nii-öelda poolsurnud, kui saks ta viimaks kätte saab ja piitsaga maha notib. Küll nad punuvad ristipõigiti, küll löövad kukerkuuti joostes - ei aita miski, ratsakütid on kannul ja piitsad plaksuvad... Ma nägin jäneseid, kel olid silmamunad peast peaaegu väljas hirmu pärast, ja ma nägin jäneseid, kes nutsid -"      "Nutsid!" Mari silmad seisid pärani, ta põsk oli valge.      "Jah, nutsid! Nende silmad olid veel märjad, kui nad ise juba ammu olid külmad. Loomad nimelt nutavad ka, kui neil häda on, - kas sina, Mari, seda ei tea?      "Aga miks siis saksad sedaviisi - miks siis piitsaga -?"      "See on jälle selle jahi mood, muidu poleks ta nimi parvorstjaht."      "Sa ütlesid, et jahil oli ka preilnasid, - kas siis ka need piitsaga -?"      "Kuda muidu - kõik piitsaga, preilnad teadagi koa piitsaga. Preilnad veel kõige tragimad jäneseid uinutama. Sest see, kes tapab kõige rohkem jäneseid, saab jänese saba kübara külge. Suur au siis teiste ees. Kõik kummardavad teda ja annavad kätt ja soovivad talle õnne. Ma ise lõikasin jänestel sabad tagant ja meie preiln pani nad oma kübara külge. Oli teine kümme jänest surnuks löönd."      "Kümme jänest," kordas Mari pikkamisi. "Ja teised kummardasid teda ja soovisid talle õnne!"      "Mis te siis kõigi nende jänestega peale hakkasite?" küsis eit. "Kui juba see väike preiln kümme maha lõi ja saksu oli sada -?"      "Üldse tapeti nelikümmend kaheksa jänest. Mis me nendega peale hakkasime? Pikker ja mina korjasime nad kokku, panime vankrile  ja vedasime mõisa. Seal söötsime koertele ja kassidele."      "Kas siis saksad ise ei söönd?"      "Mine ikke, Mari! Kes siis sööb piitsaga mahalöödud jänest?"      "Siis tapeti neid aga nii naeruks -?"      "Nojah - jahi pärast."      "Miks sa siis mõnda meile koju ei soat?" torises isa. "Ma oleks linnas ää müünd. Küll ma neile kuuliaugu naha sisse oleks sopsind."      "Preiln tuli pärast jahti minu juurde talli, jänesesabadega kübar veel peas, ja ütles: "Noh, Joosep, kas oli ka ilus vaadata, kuda ma neile andsin?"      "Ei old," vastasin mina. "Mitte ei old."      "No oli sul nõnna vaja saksale vastata!" sõitles taat.      Mari aga sirutas käe üle laua ja paitas venna musta, karedat käppa, mille najale ta pead toetas.      "Ühe asja peale oli meie preiln veel meister: Kassid kartsid teda kui tuld -"      "Kassid?"      "Jaa. Ta pidas enesel kolm toakoera. Üks oli helevalge karvanäss, teine koleda musta näoga, töntsi ninaga ning ilma sabata, ja kolmas ilmatu pika kerega, aga madalate jalgadega nagu jalajälg - justku meie ema jalajärg... Nendega mängis sirkust, nagu ise ütles. Mõisas oli tühi tuba. Sinna viis ta koerad ja ühe kassi. Koerad ässitas kassi peale. Uksed-aknad kinni, tuba lage - kass ei saand kuhugi pelgu joosta. Ässitas koerad jah kassi peale, ise piitsaga juures. Hakkas kass koertele vastu, sai preilna käest piitsavarrega. Koerad purevad kassi, nii et nahatükid lendavad, ja preiln taob kassile piitsavarrega pähe, kuni kass jääb uimaseks. Mida haledamini karjub kass koerte käes, seda ägedamani ässitab preiln koeri. Ise kilkab rõõmu pärast, laksutab käsi, keksib... See oli meie preilna sirkus..."