"Järgmisel õhtul pimedas ootas mind puiestikus. Kutsus pingile istuma. Istusime pingil. Hakks mu käsivarrest kinni ja pigistas kui tangidega. "Kuule, Joosep," ütles viimaks, "kui me kahekesi üksi oleme ja keegi meid ei näe ja pime on - miks sa ei varasta mult musu?"... Ma ei teadnud talle midagi vastata. Viimaks ütlesin: "Ma ei tohi."      "Aga kui ma luban?"      "Kuda preiln võib seda lubada - ma va karune külapoiss!"      "Aga ma luban!"      Ta vahtis mulle otsa ja silmad põlesid nagu söed, põlesid nagu väävel põleb kassi silmas... Mulle tuli hirm peale ja ütlesin: "Ma ei taha!"      "Sa ei taha!" sosistas tema ja ma kuulsin selgesti, kuda tema hambad kirisesid. Siis andis mulle piitsaga plaksu näkku, nii et maailm mu ümber lõi kirendama, ja ise kadus... Teisel päeval oli nina mul jäme ja silma all punane vorp."      "Paras niisukesele togule! Saks tahab tema käest musu ja tema ütleb: "Ma ei taha!"... Kuule, vanamoor, see poiss on täiesti sinusse tuld - just sihuke kõlupea oled sina koa!"      "Isa, pea´nd suu!" keelas Mari, kellele venna jutt veel mitte huvi ei olnud kaotanud. "Joosep, ää kuula ühtigi, vesta aga edasi!"      "Teine päe tassis mulle kõiksugu maiusi talli, hea käntsaka põdraliha, pudeli peent viina ja pagan teab mis veel. Viis rubla rahagi toppis vägise kaukasse -"      "Kas see on sul veel alles?"      "Alles."      "Kartis vist, et lähed parunile kaebama?" arvas ema.      "Võib-olla. Juba õhtul oli jälle minu juures. Ei rääkind tükk aega sõnagi. Kehkles aga mu ümber ringi ja nipsutas piitsa. Korraga sülitab piitsa peale ja viskab piitsa metsa. Ning äkitselt ripub mu kaelas ja musutab mu palet ja paistetand nina ja mu suud... Siis on jälle läind nagu tuul."      "No nüüd on selge, et ta sind armastas," ütles Mari harda tõsidusega.      "Seda arvan mina ka," kinnitas ema.      Isa aga röigas kaeblikult: "Ja sellepärast jookseb see inimeseloom mõisast ära! Öelge nüüd ise, kas ta kruvid ei ole lahti!... Kui plika sedasi armastas ja oleks vanemaid palund, poisist oleks soand viimati parunile koduväi - mis siis!"      Mari ja ema hakkasid suure häälega naerma, mis aga taati koledasti vihastas.      "Hirnuge iseennast, lollid, mitte mind, ma tean, mis reagin. Miks ei või minu poeg soada paruni koduväiks? Seejuures, teate, voadatakse  i s a   peale, ja kui see on mees, siis põle miski võimatu. Mina olen va Karikakra, pidage seda meeles!" Ja taat lõi endale rusikaga vastu kõmisevat rinda, sest ta teadis, kes ta oli.      "Et parun annab tütre popsi pojale, seda hullust pole veel seitongiski seisnud," naeris Mari, siputades käte ja jalgadega.      "No kui mitte seda, siis oleks poiss ometi preilna käest võind soada kõiksugu asju ja põhjatu noosi raha, oleks ta mõisa jäänd," kaitses end vanamees. "Aga seal ta istub! Ära jookseb mõisast! Jookseb mõisast ära sellepärast, et preiln teda sitaratast armastab!"      "Meil mõisas peeti nüüd sügise suur jänesejaht ära - saksad ütlevad parvorstjaht," jutustas Joosep edasi. "Oli küll vist sada saksa igalt poolt koos, vanemaid ja nooremaid ja mõned preilnadki hulgas. Kas teate koa, kuda niisukest parvorstjahti peetakse?"      "Teist juttu hakkab tegema," urises taat. "Mul krutskimeest! Aga mis tal oma lolluse kaitseks ka öelda olekski?"      "Parvorstjahis on kõik ratsa. Kõigil pikad piitsad peos. Kihutatakse nii, kuda hobused vähegi võtavad. Pikker* muidugi kaasas. Mina olin sellel abiks. Aga ärge arvake, et parvorstjahil lastakse püssiga jäneseid -" _____________________________________________________________ * Piquer - jahiteener, ka koerte ülevaataja (pr. k.)