"Võib olla, et leiad mu pühapäeva-pükste taskust veel jätiseid, - kimbus seal."      Mari nihutas, nihutas end ja kadus siis ema kõrvalt laua tagant. Joosepi pambu kallal leidis ta isa eest. Nad jäid sinna kõrvuti kükitama.      "Kuule, Joosep, miks siis teised saksad plika järele paremini ei vaadand?"      "Või mina tean! Neil kõigil on iseenestega tegemist - parunil oma jooksvahaigusega, noorhärradel hobuste ja koertega, proual koolihärraga - mis mina tean! Plika luitas kõikjal üksinda ringi."      "Kas siis ei saadud kodu aru, et ta sulle nii palju asju tassis?"      "Oh, jumaluke, kus kõigest küll ja küll on!"      "Kuule, poiss," ütles järsku isa hääl nende selja tagant, ja kui ema ja poeg tõstsid pead, nägid nad, et taadil tossas jäme kollane sigar hammaste vahel, "kuule, poiss, kui preiln andis sulle nii palju häid asju, kas sa siis ise kõik juba oled ära raisand, et meile kodustele nii vähe kaasa tõid?"      "Ei raisand."      "Kuhu see siis jäi?"      "Ta oleks mulle tont teab mis kõik toond, aga ma ei taht pärast enam vastu võtta."      "Ei taht vastu võtta? Tulise pihta, miks?"      "Ei taht, noh!"      "Eks ma ütle - poole aruga - napakas - - kas nuta või naera!" kurtis taat mõrudal härdusel. "Saks pakub temale heast südamest ja tema tainapea ei võta vastu!... Kas sa ei mõeld siis sugugi oma vana isa peale?"      Sellele küsimusele jäi poeg vastuse võlgu.      "Kas tead, mis mina sinu asemel oleks teind?" vadis vanamees ärevalt edasi. "Ma oleks võtt kõik naerdes vasta ja nurunud veel juuregi! Sedaviisi oleks teind täie aruga inime! Aga sina, oinas, - häbene oma silmad peast! Kas ta pakkus sulle ka raha?"      Joosep läks näost punaseks, olles näiliselt suures kitsikuses ja hakkas kogelema.      "Kas ta pakkus sulle ka raha?" kordas vanamees valjumalt.      "Jah!"      "Kus see on?"      "Ma ei võtt vastu."      Taat otsis istet - nii jalustrabav oli poisi vastus.      "Saks pakkus sulle raha ja sa ei võtt vastu!... Inimesed, kuulge: saks pakkus temale raha ja ta ei võtt vastu!..." Seda hüüdis vanamees lällaval keelel, tal oli nutt varuks. "Ja niisuguse peale paistab veel jumala päike! Niisugune ilmamoatogu elab veel ristiinimeste seas! Siduda vaja sind ja viia hullumajja -   s i d u d a, kas kuuled!" Ja taadil seisid nüüd tõesti pisarad silmas.      "Ära nüüd kraaksu niipalju, vanamees," sõitles teda ema. "Enesel saksa sigar juba hammaste vahel - mis sa´s veel tahad! Mõtle ometi, et plika ju pakkus varastatud - paruni järelt varastatud raha, sest ega tal enesel old! Ja mis siis, kui see oleks välja tuld? Poiss muidugi kimbus... Kahju on mul enesel ka, aga - aga - parem reagi edasi, Joosep!"      Marike asus jälle ema kõrvale lauda. Ta põsed olid punnis, imev suu matsus.      "Kas ta ütles sulle siis ka  s õ n a d e g a, et ta sind armastab?" küsis ta.      Poiss mõtles.      "Kas ta just otsekohe sõnadega ütles, seda ei mäleta enam, aga muidu sain selgelt aru - ega ma´s nii rumal koa ei ole! Ja kõik teised teenijad nägid ja nöökasid mind järjest - olin neil nagu kondiks lõugade vahel, ei and enam hingerahu, üks irvitamine alati... Ühel õhtul hilja kaelustas tene tallis jälle oma hobuseid ja andis oma kimlile musu. Siis järsku hüppas mulle kaela, värises ise kõigest kehast, vahtis mulle kaua, kaua silma ja sosistas: "Joosep, minu Joosep!""      "Mis sina siis ütlesid?" päris Mari.      "Ma ei lausunud musta ega valget."      "Ja siis?"      "Siis raputasin enese lahti. Tema aga jooksis tallist ja hüüdis: "Rumal poiss! Rumal poiss!""      "Olidki rumalate rumal!" kõmistas kõu ning Marike noogutas veendunult kinnitust.