"Kui vana ta´s on?" küsis ema.      "Kuueteistkümne-oastane plika, nagu meie Marigi."      "Saksad käivad ju kaua koolis - kas ta´s enam linnas koolis ei käi?"      "Põle tene koolis sittagi õppind - võetud välja."      "Luisatud lori!" tuli äikesejumala poolt. "Kes tuli sakste asja sinu nina peale siduma!"      "Olime esiotsa üsna head sõbrad," jätkas Joosep, summutades hääle läbi nina käivaks poolsosinaks ning kõneldes üksnes veel emale ja õele. "Plika oli nii pentsik - tegi mulle palju nalja. Aga viimaks hakkas juba tüütama. Kõikjal oli sul kannul, hommikust õhtuni, ei soand viimaks enam hingerahu. Ei ta lasknud mind õigel ajal lõunale minna, ei õhtusöögile. Õhtuti oli mu juures tallis tihti kella kümne ja üheteistkümneni - kõht kibedasti tühi, ei sinder lase sööma minna!      "Mis ta su juures siis tegi?" päris Marike, ärev käsi kõrisõlme ümber.      "Mis ta tegi? Mis ta siis tegi! Ajas aga juttu iidamast ja aadamast, vahtis mulle kiiskavalt otsa nagu kass, kes otsib saaki, välgutas ratsapiitsa ja tippis jalul edasi-tagasi justkui linavästrik oja kaldal... Vahel pidin tesel keha ümbert kinni võtma ja tõstma ta ühe hobuse ja teise hobuse selga ning siis jälle seljast maha, see tegi talle suurt rõõmu. Seejuures haaras mul ikke nii tugevasti kaelast kinni, kui tahaks mind ära kägistada, ja rõhus oma palge minu palge vastu... Mõnikord jälle kutsus mind rammu katsuma, et tema armastab ihust ja hingest maadelda. No maadlesimegi. Viskasin ta muidugi varsti põhkudesse nagu takutopi. Vahel sai hädagi, aga sest põld midagi, naeris aina. Ma ju ütlen - poiss mis poiss!... Siis jälle tahtis, ma pidavat teda jala peal kiigutama - et kas mul on jalas nii palju jõudu. Kiigutasin siis. Hoidis mul kaelast kinni ja rõõmustas kui kaheoastane lapsuke... Mõisa suurt puiestikku tead, ema?" küsis Joosep jutu vahel.      "Miks ei tea."      "No sinna tuli mul õhtuti vasta, päris pimedas kohe, kui teadis, et tulen kuskilt väljast."      "Mis ta sust siis tahtis?"      "Ega mina tea."      "Mis ta sinuga siis reakis?"      "Sedasama, mis talliski."      "No mis ta seal siis reakis?"      "Seda ma ei suuda öelda. Reakis ühte ja reakis teist - küsis, päris, nokkis, hepitas - kõik läbisegamini, aga vahel läksid teise jutud nii keeruliseks, et ei saand arugi..."      "Aga kust sa siis tead, et ta sind hakkas armastama?" uuris Mari hõõguvail põsil.      "Tean? Kust ma seda tean? Arvan muidugi -"      "Arvad paljalt?" ütles ema.      "Nojah, seal see vale väljas ongi!" kraapas taat tigeda käeviskega. "Tema tola muudkui   a r v a b! - kas sul põrsal häbi ei ole saksa lastest niisukest lori ajada! Urjoh!"      Joosep mõtles veidike järele: talle tundus, et ta peaks oma arvamist paremini põhjendama, kui senini oli sündinud.      "No mis see siis oli, kui ta kandis mulle taskus ühtelugu saia ja kompvekki ja präänikuid ja pagan teab mis maiustusi veel talli ja metsa - muudkui võta ja võta!... Õpetas mind piipugi tõmbama - tõi paruni tubakat, ja linnast ostis ilusa piibu, ja ka sigaritest ei olnud puudust..."      Karikakra taat nihkus äkki sammu ligemale.      "Kas koju ka tõid?"      "Ei."      "Valevorst!"      "Ah soo, ma usun siiski, et mul on veel mõni sigar kimbu sees karbis."      "Või preiln tõi sulle saia ja kompvekki," ütles Marike mõtlikult ja nähtavasti vesise suuga, "ega sul vist koju täidind tuua - ?"