Joosep pani kepi käest, viskas pambu seljast ja võttis laua ääres istet. Ta küsis süüa ja juua.      "Mari, too lõunane pudru ja piim lauale! Lase ka värsket kalja kappa!" hüüdis Karikakra ema helkja häälega.      "Või süüa veel niisugusele jooksikule!" tahtis taat hakata urama, aga eit pilgutas talle keelates silma.      Nad lasksid teda rahulisti süüa ning juua ja oma külmast kohmetunud aju soojendada. Ainult kõik kolm piilusid kõrvalt talle näkku, pingul teatavast põnevusest.      Joosep oli umbes seitsmeteistkümneaastane priske ja punane, mütakas ja vohmakas külapoiss, külapoisi nina, suu ja olemisega. Tal polnud seetõttu kerge tõeks teha, et parunipreili oli hakanud teda armastama, kuigi ta mõisas pool aastat juba talli- ja koerapoisi aukraadis oli seisnud.      Joosep pani käed risti, täheks, et ta kõht oli täis saanud.      "Ole siis nüüd hea laps ja reagi meile ilusti üles, miks sa mõisast ära tulid," alustas ema toonil, nagu küsiks ta seda esimest korda.      "Mis sa veel pärid," pragas taat vahele, "eks laiskuse pärast, mis muud! Kodu hea magada - küll isa toidab!... Mari, ulata mulle see piits varnast!"      "Las ta nüüd ikka reagib," surus ema vastu, "riielda ja talle naha peale anda jõuad ju pärast." Ja siis Joosepi poole meelitamisi: "Reagi, poeg, reagi üsna julgesti, oled jo isa-ema kohtulaua ees, mitte põletsei küüsis!"      Joosep maigutas suud ja näppis nina, näiliselt valmis rääkima, ei leidnud aga vist küllalt sündsaid sõnu algamiseks.      "Mis niisuke redu reagib veel," ässitas taat. "Sa kuulsid ju, mis ta reakis! Roppu valet ajas suust välja! Mõtles, et mis nüüd siukesed rumalad ka teavad mõisa asjust... Näe, kuda ta mäletseb ja uusi valesid sõõrutab!"      "Isa, pea nüüd korraks suu! Enne kuula ja siis mõista kohut... Poeg, ää karda ühtigi, hakka aga peale, sul jo kaelakohtu süüdi vist südame peal ikkagi ei ole!"      Ema ja Mari - plika silmad otse põlesid uudishimust - asusid Joosepi ümber laua äärde, kuna vanamees otsekui ähvardav kõuejumal sauna savist põrandal tammus ja kärgatamiseks uut parajat silmapilku ootas. Tema vihal ei näinud aga - tasahiljukesi öelda - poja kohta suuremat mõju olevat. Joosep algas oma lugu täieliku rahu ja vääramata ükskõiksusega toonis ja olemuses.      "Õigust öelda, ega ma just sellepärast üksi ära tuld, aga ta sõi muul viisil mu südant. Ta läks mu meelest kohe halvaks!"      "Pea suu!" kärgatas kõuetaat. "Sina, molkus, tohid öelda, et mõisapreiln läks sinu meelest halvaks!"      "Ei võind teda pärast enam silmaotsas sallida," jätkas Joosep tasasemalt ning enam ema ja õe kui isa poole. "Ja see kõik tuli nii. Varsti, kui mõisa läksin, hakkas teine minuga sõbrustama. Käis ühtelugu minu juurest tallis, ajas pikad jutud ära, kaelustas hobuseid, andis neile saia ning suhkrut ja oma ratsamärale tihitpeale suud -"      "Hobusele suud!" hüüdis Mari.      "Kuula nüüd valet!" urises isa.      "Andis oma ratsamärale suud, ei mina või midagi parata, isa... Ma põle niukest tütarlast ülepea enne näindki. Ta nagu põlegi tütarlaps - päris poiss, - ei, hullem kui poiss. Alati kuukab tallides ja lautades ja metsas ümber, ronib üle aedade ja puude otsa, laastab linnupesasid tühjaks, ässitab koeri teiste loomade kallale, kihutab tuhatnelja ratsa kui kasakas ja laseb püssigi. Ikka on tal ratsapiits pihus - ilma selleta ei magavatki - ja peas on teisel punane poisimüts - niisuke, mida nad hüüavad sokimütsiks.      "Mis on sinul tattninal sakste mütsiga tegemist, olgu kas või vaskne kiiver peas!" noomis taat.      "Tõepoolest, poiss mis poiss!" jutustas Joosep edasi. "Te peaksite nägema, kuda ta mõisa hoonetes ringi nuusib - nina püsti, silmad neelavad, suu vilab. Ta on kui vari igal pool, kerkib nagu maa alt üles - vilksti siin, vilksti seal!"