| "Oi mul kaltsukuningat," sõnas
neljas. Ja veel palju niisuguseid ja palju kõlvatumaid nimesid kuulis ta oma kohta. Kuid "kahenädalane" käis, pea seljas, teiste hulgas edasi ja püüdis näidata, et ta inimene on. Viimaks astus aga üks politseiametnik kivitreppide ligidal, mis jõesilla juurde viivad, ta kallale ja ajas ta sõimates trepist alla. "Kahenädalane" tahtis talle midagi vastata, aga sel silmapilgul tundis ta pea sees valu ning silmad läksid jällegi mustaks. Tuigerdades, pimedast peast komberdas ta mööda trepi astmeid, käsipuu najale toetades, alla. Ta istus siin pingi peale. Kuid siin oli juba enne üks paar ees: meesterahvas ja naisterahvas, kes nii imemagusalt juttu vestsid, mida aga "kahenädalane" tähele ei pannud. "Uih!" kostis naisterahva suust. Meesterahvas aga selle asemel lükkas "kahenädalase" jalaga pingi pealt maha. "Kas sa näed raiska," sõnas ta sealjuures läbi hammaste. "Lähme siit ära," sõnas naisterahvas. Nad tõusid ülesse ja läksid trepist ülesse, kuna aga naisterahvas enne nagu kahetseva, kaastundva pilgu "kahenädalase" poole heitis, kes ikka veel kõveras maas istus ja kahe käega oma kuumavat ja kohisevat pead kinni hoidis. Umbes kümne minuti pärast laskis ta oma pea käte vahelt lahti ja hoobas ennast pikkamisi pingi peale. Ta näis jällegi mõtlema. "Ma elan... ma olen siiski inimene," sõnas ta jällegi natukese aja pärast. Ta tõusis pingi pealt ülesse ja hakkas teisest kivitrepist alla minema. Umbes pool tundi peale seda tuli endine naisterahvas tagasi, üksi, ilma saatjata, vahtis siin ümber ja läks ka teisest kivitrepist alla. Aga ka kolmandast alla minnes ei leidnud ta, nagu näha, otsitavat. * Järgmisel päeval räägiti linnas, et vesi ühe i n i m e s e surnukeha teisele poole jõekaldale välja uhtunud. Vene karskusseltsis aga räägiti, et "kahenädalane" ära olla uppunud, ning ta järg seisis tühi. 1. Mis eesmärgil kasutas autor oma novellis
naturalistlikke kirjeldusi? |