Keskmise püha lõuna ajal istus "kahenädalane" jällegi oma teatud koha peal vene karskusseltsis ja vahtis lõunasööjaid.      ""Kahenädalane", kas tead, N. maja trepi alt, P. uulitsas, on eila hommikul surnud naisterahvas leitud."      "Kas tõeste?" vastas see erutatult. Ümberseisjad hakkasid naerma. Niisugust erutust polnud nad "kahenädalases" iialgi näinud; tema kuulas kõiksuguseid uudiseid täieste külmavereliselt pealt.      "Ee-eh, eks sa vaata "kahenädalast", hüppab nagu oleks kurjast ämmaeidest lahti saanud." Aga "kahenädalane" näis varsti nagu veel palju sügavamale mõtetesse vajuma.      "Eks sa loe ajalehte ka; mis sa muidu oma kallist ajast raiskad, ega ta sul maast võetud pole," ütles talle keegi ja ulatas "Teataja" pühade-laupäeva numbri kätte.      "Kahenädalane" luges tihti ajalehte, muidugi aga siis, kui see talle peosse pisteti. Ta ei lugenud mitte sellepärast, et ta sealt seest midagi huvitavat leidis, vaid muidu niisama, et teised käskisid. Tänases "Teatajas" juhtus talle kõige enne O. H. M. * jutuke silmade ette, mida ta kohe lugema hakkas. Ta luges natuke maad ära, jäi seisatama, nagu mõtlema, ja hakkas uueste otsast peale. Selle korraga läks ta natuke kaugemale, kuid jäi siiski jälle seisatama, vist mõtlema. Ka pani ta korra oma käegi otsaette, nagu tahaks ta katsuda, kas see külm või palav on. Siis hakkas ta uueste peale ja luges ta joonega läbi, mõnda kohta kaks-kolm korda korrates. Lugemise lõpul pani ta lehe lauale. Natukese aja pärast sõnas ta iseeneses: "Ma elan ka: ma olen inimene."      "Mis see "kahenädalane" seal nõiub?" ütles üks.      "Loeb vist "Issa-meiet"," vastas teine naerdes.      "Kahenädalane" tõusis ülesse, pani mütsilätu pähe ja läks välja aeda, kus ta pingi peale istus. Päike paistis õige soojaste, kuid tuul oli nagu vilu.      Siin kordas "kahenädalane" veel kord: "Ma olen inimene." Siis kahmas ta kahe käega oma pea ümbert kinni. Seal sees mühas ja kees, nii et ta silmad kirjuks, päris mustaks läksid. Natukese aja pärast, kui silmad selgemaks muutusid, katsus ta vanu haavakohtasid, misjuures silmad jällegi mustaks läksid.      "Ei need parane enam," sõnas ta. Natukese aja pärast lisas ta juurde: "Ma olen prügi..."      Õhtu eel läks ta veel kord karskusseltsi ja luges mõned kohad enne loetud jutukesest läbi.      Kui ta peale seda uulitsale astus, näis ta nägu rõõmu avaldavat, kuna ta suu sõnas: "Ma olen inimene. Ma olen seesama mis teised." Ka puuvillatolgus, mis kuue aukudest lustlikult välja vahtisid, näisid iseäranis tänase tuule käes rõõmsad olema ja oma peremehele järele kiitma: "Tõsi, tõsi! Aga ka meie oleme niisamasugused kui teised." Ja mitmed nendest tõusid lendu ja tahtsid tuulekeerul üles tõusta; kuid nad langesid maha ja neid tallati porisse igaveseks ajaks: nad olid prügi.      "Kahenädalane" hulkus esiteks ilma sihita mööda uulitsaid ümber. Päeva loode ajal läks ta aga Suurde uulitsasse ja kalda peale, kus niipalju rahvast kõiksugustes riietes jalutas: ta tahtis näidata, et tema ka inimene on. Ka püüdis ta viimase kui sõna ära kuulata, mis möödaminejad rääkisid.      "Näe "kahenädalast"!" kuulis ta ühte naerdes ütlevat.      Nüüd tuli talle korraga meelde, et miks teda selle nimega hüütakse. Mõtles niikaua kui mõtles, aga otsusele ei jõudnud ta, kust ta selle nime oli saanud ehk mis ajast saadik teda niimoodi hüüti.      "Ma olen inimene, mitte "kahenädalane"," tahtis ta kõigile hüüda. Ta astus edasi.      "Mis see kaltsakas siin peaks hulkuma," kuulis ta ühte ütlevat.      "Ennäe kaabakast, kuhu ta ei roni," ütles üks teine.      "Eht hernehirmutus," kuulis ta kolmandalt. ________________________________________ * O. H. Müntheri