Kui nad trepi all olid, nihutas ennast naisterahvas hästi "kahenädalase" ligi.
     "Mul on kole külm, kole külm," rääkis ta, "soojenda mind. Latern on kaugel." Ja nad nihutasid endid, nii kudas nad said, teineteise ligidale. Naisterahvas toppis oma käed "kahenädalase" kuue alla, mille puuvillatolgud kevadise tuule käes arvasid ka üles tõusta. Oma pea, mida rätikunäru kattis, toppis ta ka sellesama kuuehõlma alla.
     "Küll on kõht tühi," ütles ta natukese aja pärast, pead kuuehõlma alt välja võttes.
     "Mul on tükk leiba taskus."
     "Ma ei taha, aga ma olen nii nõrk."
     Nad vaikisid ja soojendasid endid oma külmade kehadega.
     "Mis su nimi on?" küsis naisterahvas natukese aja pärast.
     "Mis sa sest tahad?"
     "Muidu, et teada, kes mind kord soojendas."
     "Kahenädalane."
     "Kahenädalane," kordas naisterahvas ja naeratas kibedalt, väsinult. "Kus su kodu on? Või polegi sul teda?"
     "Petrovskis on mu õe kodu."
     "Aga sinul?"
     "Sealsamas."
     "Miks sa koju ei läinud?"
     "Ei tahtnud õele tüliks minna. Ta ütleb, et tal hirmus halb on armsate asjade üle mõtelda, kui ma kodus olen. Pühade ajal lendavad aamorid ka tihedamini ümber, võib-olla häbenevad mind."
     "Kust sa süüa saad?"
     "Õde annab mulle sellest rahast, mis ma tööga teenin, iga päev 10 kop. ja pühapäevadel 15 kop. Sest saadik, kui mulle kahe aasta eest riidlemise juures pähe haavad löödi, ei jäta ta raha iialgi minu kätte - ütleb, et ma ei oska temaga mitte midagi teha. Pole ka tarvis, ma saan sedaviisigi läbi. Tema tahab ilusaste riides käia, temal läheb muidugi rohkem vaja. Ma pidin seekord ära surema, aga õde hoolitses mu eest - elama jäin, ei läinud toss välja..."
     "Jälle on mul külm," rääkis naisterahvas talle uueste ligemale nihkudes. "Soojenda mind." Naisterahvas võttis kramplikult "kahenädalase" ümbert kinni ja surus ennast kõvaste tema keha vastu, kuna ta ise kõigest kehast kui haavaleht lõdises.
     "Jääme magama, siis hakkab soe," sõnas "kahenädalane".
     Sel silmapilgul hakkasid kirikukellad igal pool täie hooga helisema. Nad hõiskasid õnnest ja rõõmust, nad kuulutasid ilmale, pimedale ja niiskele maailmale ülestõusmist.
     "Kirikukellad ei lase ju meid magada, nad kolisevad terve öö otsa ja äratavad meid ülesse," ütles naisterahvas. Nad nihutasid endid jällegi teineteisele ligemale ja uinusid magama, selle peale vaatamata, et kirikukellad ülestõusmist kuulutasid.
     Oli alles täiesti pime, kui "kahenädalane" juba üles ärkas ja enesel külma tundis olema.
     "Kas magad alles?" küsis ta oma kaasmagajalt.
     See oli vagane kui sukk.
     "Tõuse ülesse, lähme käime, ehk saame sooja." Ikka jäi magaja vagusaks.
     "Kahenädalane" võttis tasakeste magaja käed, mis kramplikult tast kinni hoidsid, oma ümbert lahti, tõusis ülesse ja läks minema.
     "Maga, niikaua kui uni otsa saab," sõnas ta ise. "Külm," lausus ta, pani kuuehõlmad kindlamine kokku, toppis käed vahelite varrukatesse ja andis jalgadele hoogu, et sooja saada.

*