Kuidas paluda andeks, kui käituti halvasti?

Vabandust - kui tihti on seda tänapäeval tegelikult veel kuulda? Teistelt vabandust paluda tundub moest läinud.  See on aga alati kohane, kui tehti teisele midagi, mis oleks endale ebameeldiv või haavav. Tähtis on, et teine tunnetaks vabanduse siirust. Kõik ülepakutu mõjub võltsilt. Ka vaikselt pomisetud"sorry" võib mõnikord imet teha. Iga hästi mõeldud sõna on parem kui mitte midagi, kui tunne ütleb, et "astusid ämbrisse."

Mõnes situatsioonis on meil raske sobivaid sõnu leida, et kihva keeratud asja jälle korda
ajada. Näiteks kui kellegagi kõvasti tülitsetud ning asjatult inetusi öeldud, kui kiideldi ja
laiutati valede asjadega jne. Siis on vaja suurt eneseusaldust, et vabandust suust välja saada.
Aga teisest küljest: kui kaua ja kuivõrd on meil tahtmist oma siiralt halva südametunnistusega piinata ka teisi teadmatuses hoida, et tegelikult ei mõelnud me seda üldse nii? Mida rutem niisugune ebamäärane situatsioon likvideeritakse, seda parem on see hingehügieenile. Kes ei suuda suuliselt vabandada, võib julgelt paar rida kirjutada. See ei ole mingi häbi, vastupidi: siis on teisel aega omaenda käitumise üle järele mõelda. Mõnikord selgub õnneks, et teine näeb situatsiooni hoopis rahulikumalt.

Tihti on väike lillekimp või kelmikas kingitus kena, ilma et peaks kulutama palju sõnu. Kuidas sellega ka poleks, keegi ei sure ühe vabanduse pärast. Võidetakse juurde vaid vabadust ja meelerahu.

"Head kombed"(Nõuandeid noortele) Sylvia Schneider Odamees OÜ, 2001