Kinkimisega teeme rõõmu oma perekonnaliikmetele, lähedastele, sõpradele, tuttavatele ning kaastöötajatele. Kingime tavaliselt pidupäevadel, kuid üsna väike tähelepanuavaldus muulgi ajal võib argipäevast teha pidupäeva.

Lastele ja noortele ostetakse kinke kõige sagedamini sünnipäevaks, nimepäevaks, jõuludeks, hea tunnistuse puhul, passi saamisel, kesk- või kõrgkooli lõpetamisel ja muudel taolistel puhkudel. Täiskasvanuid peetakse kinkidega meeles sünni- ja nimepäeval, pulmadel, jõuludel, pulma-aastapäevadel, elu- ja tööjuubelitel. Pikematelt reisidelt, puhkuselt või sanatooriumist tulles toome perekonnaliikmetele ja headele sõpradele väikseid meeneid. Naistele anname naistepäevaks lillekimbu kõrvale ka kingituse.

Minnes külla sugulaste või sõprade juurde, kel on lapsi, võtame kaasa pisikesi kinke– mõne mänguasja, maiustuse või raamatu. Pereprouale osutame külastamisel tähelepanu lillekimbukesega. Tõsi– lilli tuleb taktiliselt valida, et taolist kinki õigesti mõistetaks. Näiteks peetakse punast roosi armastuse sümboliks.

Vahel võib väikese kingikesega leevendada oma eksimust– kui oleme kedagi kogemata solvanud. Kõigepealt on muidugi vaja end sobivalt õigustada ja alles siis paluda kingike vastu võtta. Sellisest kingist loobumine tähendab, et meie vabanduskatsetest ei hoolita.

Et valida sobiv kingitus on tähtis tunda kingi saaja harrastusi, vajadusi, maitset ja iseloomu, et me oma tähelepanuga talle ka rõõmu valmistaksime. Vahel teeb lillekimp suuremat rõõmu kui kallim kingitus. Alati tuleb hoiduda kiitlemast, kui palju raha me kingile kulutasime. Taktitu on ka kolmanda isiku ees uhkeldada, millise kingi ja missuguse hinna eest me kellelegi ostsime. Ning teistele ei kingita sellist eset, mis meile endale ei meeldi. Kinke ei tehta üle oma võimaluste, muidu võib kingi saaja tunda end ebamugavalt. Ei sobi teha ka eriti odavat kingitust, sest see võib solvata kingi saajat.

Kinki ei osteta viimasel hetkel. Kergesti võib juhtuda, et ajahädas valime ebasobiva eseme või ei suuda soovitut nii kiiresti hankida.

Lähedastele tuttavatele või sugulastele võib kinkida lipsu, maitseka salli, ilusad taskurätid vms. Kaugematele sugulastele või ka tuttavatele võib kinkida lilli, kena kirjapaberit, raamatu, rahakoti, kommikarbi vms. Hinnalisemad kingitused, mida vahel harva ja mingil tähtsal puhul tehakse, on kohviserviis või linikutekomplekt, käsitöö- ja muud kunstiesemed, noad-kahvlid-lusikad, kristall ja muu selline.

Alati võib kinkida lilli. Kunagi ei anta neid paberis üle. Hoiame neid vasakus käes, parema käe ulatame teretamiseks või õnnesooviks.

Kui soovime kinkida raamatut, peame teadma, millise kirjanduse vastu kingi saaja huvi tunneb. Kõige õigem on valida raamat, mida kas ise tunneme või mida asjatundja meile soovitab. Ebasobiv on kinkida raamatut, mis teemalt võiks saaja tundeid riivata, või teda mingil moel solvata (õigekeelsuse sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, raamat viisakast käitumisest). Sama lugu käib ka teiste esemete kohta.

Kingitus peab olema ilusasti ja maitsekalt pakitud. Võimalusel võiks lisada ka paar lille. Kingituspaki ulatame alati sõbraliku sõna või õnnesooviga, kuid ei kiida oma kinki kunagi ega maini ka selle hinda. Hinnalipiku oleme juba eemaldanud, kuid mitte nii, et kingitus oleks sellest viga saanud. Kingi saaja peab paki kohe lahti tegema ja tänama sõbralikult (ka siis, kui kink ei meeldi). Naine, kes saab lilli, ei unusta neid lauale, vaid paneb kohe vaasi.

Kui meil on põhjust kinki mitte vastu võtta, ärgu kõheldagu, vaid põhjendagu viisakalt ja veenvalt oma hoiakut. Ka siis, kui kingi tagasi lükkame, peame rõhutama, et osutatud tähelepanu meid küll väga rõõmustas, kuid sellistel ja sellistel põhjustel me seda kinki vastu võtta ei saa.

Kink peab alati tugevdama suhteid inimeste vahel. Seepärast kingime ja võtame kinke vastu nii, et nad selle ülesande täidaksid.

KASUTATUD KIRJANDUS:

+Iina Aasmaa “Käitumisest” lk 181- 191
+Frantiðek Chorvat, Juraj Orlik “Meie igapäevaviisakus” lk 79- 82