VALEÜHENDUS Lugemisest aga ei saanudki enam asja. Mummi ei püsinud õlal paigal, kus oli tema koht, vaid ronis vägisi Leenile pähe. Leen pidi ta kleiditaskusse panema. Aga siis helises uuesti telefon. "Palun, keda te soovite?" Oli selgesti kuulda tundmatu tädi hingamist, kuid seekord ta toru ära ei pannud, vaid ütles nõudvalt, tädi Viive häälega: "Palun Mati Kunilat." "Palun oodake, ma kohe kutsun," kostis Leen. Kutsuda polnud vaja. Isa oli juba siinsamas ja võttis toru enda kätte. "Kunila kuuleb," ütles ta rahulolematult. Leen läks Mummit pessa tagasi viima. Poolel teel aga jäi kuulatama. Isa rääkis tädiga vene keelt, nagu emaga siis, kui nende jutt ei olnud lapse kõrvadele määratud. Miks ta nii tegi? Ja miks läks ta nägu järjest hädisemaks ning hääl käredamaks? Viimaks pani ta toru kolinal hargile ja jäi mornilt enda ette vahtima. Leen tundis end ebamugavalt. Tema ei olnud küll isa seganud, kuid ta polnud ka osanud segamist ära hoida. Ka ei osanud ta praegu midagi ette võtta, nagu ema kindlasti oskaks ... Kui siiski ... Kui isal on küpsised otsas, siis paneb Leen ta kausikese seni täis, kuni isa siin nukrutseb. See oleks talle meeldiv üllatus. Leen astus vargsi tuppa. Kausike laual oli tühi. Ta kahmas selle kähku ja- oi, kausike ei olnud päris tühi! - puistas isa avatud töö küpsisepuruga üle. Sammud! Isa tuli! Leen rapsis vaba käega suurema puru maha ja tahtis toast pageda, kuid isa seisis juba uksel. Tee veel üllatusi! "Isa, ma toon sulle küpsiseid," ütles Leen selgituseks. "Hästi," ütles isa. "Ma teen siis juba kohvi kah." Üksmeeles mindi kööki ja mõne minuti pärast tuldi koos tagasi: maharahunenud isa aurava tassiga ees, tütar tema kannul, kuhjaga kausike käes ja õnnelik naeratus näoli. Tuleb temagi isaga kenasti toime. Toas aga, otse keset avatud kausta, ootas neid Mummi. Ajaviiteks laskis ta küpsisepurul hea maitsta ning vahepalaks võttis oma teravate hammastega teaduslikust tööst proovi. Leen maiustajat ei märganud, tema tähelepanu oli pööratud oma kandamile. Seepärast tabas teda täiesti ootamatult kummaline kraaksatus, mis korraga toa täitis: "Krrtknn!" Kes kraaksatas? Leen vaatas küsivalt isa poole, kuid vastust ei saanud, sest nägi ainult tema selga ja paremat kätt, mis niisuguse hooga lauale lajatas, et tass tantsima lõi ja kohv üle serva läigatas. Kõlas endisest võikam ja läbilõikavam kurrdiknn. Enam polnud kahtlust, kes kraaksus. Oleks keegi teine nii kummaliselt käitunud, oleks Leen kartma löönud. Praegu tundis ta koguni kergendust, et isa on meelepahast lõplikult üle saanud ja teeb jälle mingit vigurit. Isale meeldisid vigurid. Väikestele lastele tegi ta nii veidraid nägusid ja hääli, et need rõõmust kilkasid, jaanitule ääres tantsis indiaanlaste sõjatantsu, pööritas silmi ja loopis käsi. Praegust nalja Leen küll ei mõistnud, kuid see lisas vaid põnevust: mis unenäolisi asju võib ilmsi juhtuda! Ja hullemaks veel asi läks. Isa pööras end ja Leen nägi, et ta on moondunud metsmeheks. Päris metsmeheks. Metsmees vaatas metsiku pilguga toas ringi, haaras siis raamaturiiuli pealt sulgpallireketi - teine tuli omapead kolinal alla - ja hakkas akna külgkardinat sopsima. Sopsis, kuni selle küljest midagi pudenes ja ukse poole sibas. Mummi! Oh, Mummi, Mummi, millal sa oskasid kleiditaskust välja pugeda?! Metsmees koksas reketiga põgeniku suunas vastu põrandat. Ehkki hoop läks põgenikust kaugelt mööda, tundis Leen, nagu oleks see teda tabanud. "Isa, isa jäta järele!: karjus ta. "Ära tee enam nalja!" Metsmees heitis reketi lauale, kuid pilk oli tal endiselt kole. :Mis nalja! Vaata, kuidas mu töö välja näeb!" kärkis ta. Isa töö ei näinud tõesti ilus välja, sellel oli peal üks suur tume plekk ja mitu väikest. Kuid ega Leen neid ei teinud. Nii ta ka ütles: "Ega mina neid ei teinud. Sina lõid platsti vastu lauda ja karjusid kõrrdikonn. Miks sa ise nüüd nii kuri oled?" Metsmees liigutas suud, nagu tahaks uuesti kraaksatada. Tema pilk läks aina koledamaks. Niisugune võiks tõesti Mimmi reketiga surnuks lüüa. Niisugune võiks koguni Leenigi lüüa. Ja see on tema isa?! Hakka või nutma. Ei! "Sulle nutt ei sobi," oli isa talle kinnitanud, "Sulle sobib naeratus rohkem." Leen naeratas nagu oskas. Samal hetkel ragises võti lukuaugus ... ja metsmees moondus silmanähtavalt heaks isaks. Hea isa ütles: "Ära külva küpsiseid vaibale, ega nad siin kasvama
ei hakka." Kausike Leeni käes oli märkamatult oma kuhja maha poetanud. Leen võpatas, nagu oleks keelatud teo pealt tabatud. "Ah, ma ei tea isegi." "Kas sul juhtus mingi pahandus?" "Ma mõtlen, et Mummi on mul sõnakuulmatu laps,
läheb alati just sinna, kuhu ei tohi minna," vastas Leeni põiklevalt. |