VALEÜHENDUS Nii kaua, kui Leen mäletas, oli isa teinud oma tööd. Ta kirjutas bakteritest, väikestest olevustest, nii tillukestest, et neid nägi ainult mikroskoobiga. Leena oli ka neid näinud, kui isa oli ta instituuti kaasa võtnud. Et tillukestest olevustest kirjutada, pidi isa palju lugema, instituudis käima, ja raamatukogus ja koosolekutel ja konverentsidel ja kokkutulekutel. Peale selle käis ta veel emaga kontsertidel ja teatris ja külas, kuhu ka Leen vahel kaasa võeti, ja sõpradega kaarte mängimas: igale poole leidus tal aega minna. Viimasel ajal asi muutus. Isal hakkas kiire. Ta aina istus kirjutuslaua taga ja tippis. Sirvis raamatuid, ringutas, nõudis kohvi, tippis, luges, näsis küpsiseid, käis mööda tuba ringi, istus aga jälle ja tippis. Vahel tegi kurja nägu ka, aga seda ei tulnud karta, ta kurjustas oma bakteritega. Juhtus mõni külaline tulema, ei jäänud see kauaks, ja kui isa ise välja läks, oli ta aegsasti tagasi. Vahel sai ta mahti Leenile lasteaeda vastu tulla. Need olid ilusad päevad. Kunagi ei mindud siis otse koju, ikka tehti jänesehaake, asuti raamatukauplusse või poodi mahla jooma või käidi mõnel näitusel ära. Kuskil polnud isa nii lõbus, ta jutud nii põnevad ja naljakad, kui Leeniga omapead olles. Siis aga jäid jänesehaagid ära. See võttis tüdruku kurvaks. Ema lohutas teda: "Kannatame veel natuke, isal on varsti töö valmis, siis jätkub tal jälle meie jaoks aega ..." "Mis sa arvad, kui ma homme su taadi juurde viin?" küsis ema Leenilt. Taadi hoolde anti Leeni neil puhkudel, kui igasugused lisakohustused ema koolis kaua kinni pidasid ja isa oli kodunt ära. "Kuhu sa sõidad?" küsis Leena isalt. Ema vastas isa eest: "Isa ei sõida kuhugi, aga ta tahaks paar päeva täiesti segamatult olla, et oma töö veel kord süvenenult läbi vaadata. Esmaspäeval viib ta selle ära." "Köita," täpsustas isa. "Kas ta on valmis?" küsis Leen lootusrikkalt. "Minu poolt küll." "Seepärast ongi isa ja ema nii isemoodi hea näoga," mõtles Leen ja tundis, nagu niisugustel puhkudel ikka, et temal ka on korraga isemoodi hea olla, et mitte midagi ei taha, ainult seda, et see tunne püsiks. Hommikul vara helises telefon. Kuidagi pahaendeliselt. Leen ei jooksnud toru võtma. Ema läks. Ja eks olnudki paha jutt, mis torust tuli: tädi Tiina teatas, et taat ei tunne ennast kõige paremini, et ehk Leen jääb siiski koju. Helistamine oli isa äratanud. Ta küsis, kes rääkis, ja kui kuulis, milles asi, ütles ahah. "Ma katsun, ehk saan kohe pärast tunde tulema," lubas ema. "Isa, ära karda, mina ei hakka sind tüütama. Ma ei tule üldse sinu tuppagi," tõotas Leen omakorda. "Nonoh, küll ma hakkama saame," noogutas isa hajameelselt. Ilmselt oli ta oma mõtetega juba tillukeste olevuste juures. Leen istus oma kusetil, raamat põlvedel, ja püüdis lugeda, kuid see ei tahtnud tal õnnestuda, sest teda kiusas tüütu mõte: kuidas võib isa nii mõtelda, et Leen teda oma kodusolekuga segab. Naljakas. Leeni ei sega kunagi isa kodusolek, teda segab, kui isa on kodunt ära. Ja see on ka naljakas, et Leen segab isa, aga ema ei sega. Leen oskab samuti isale küpsiseid viia, kui tal on need otsas. Ta võiks isale kohvi ka keeta, ta oskaks küll, aga teda ei lubata. Leen oli ema peale natuke armukade. Raamat libises põlvedelt põrandale. Leen tõstis selle üles ja katsus uuesti lugeda. Seekord see õnnestus, kaks lehekülge läksid ühe hooga. Siis märkas Leen minna kööki vaatama, ega kell nii palju ei ole, et tasuks ema valvama hakata. Kell näitas, et emani on aega kuipaju. Võis minna edasi lugema. Kuid enne peatas Leeni tuttav krabin, mis kostis nõudekapi kõrvalt maast. Seal oli Mummi end oma klaaspuuri seina najal püsti ajanud ja palus: võta mind kaasa, ma ei sega sind üldse, tõsiselt, tõsiselt! Leen võttis Mummi puurist välja, surus vastu põske, sussutas, kuulis telefoni helisemas, ruttas esikusse, kahmas toru ja ütles lahkelt: "Palun, keda te soovite?" Talle ei vastatud, ainult hingamist kostis ja siis käis naksak - teises otsas pandi toru hargile. Leen ise tegi ka harilikult nii, kui vale number sattus. "Kes heilstas?" Isa seisis oma toa uksel. "Üks tädi," vastas Leen. "Valeühendus oli." "Mida ta küsis?" "Mitte midagi. Pani naksti toru ära." "Midagi ta sulle siiski ütles, kust sa muidu tead, et see tädi oli." "Ta hingas tädi moodi." Isa tõmbas toaukse kinni. Leen läks oma tuppa. |