Uues koolis

Koolimaja ise on ilmatu suur, kõrge ja sammaskäiguga peaukse ees. Midagi jahedat on selles majas. Kui järele mõtlema hakata, on selle põhjuseks igivana keskkütteseadelis, mis ilmast- ilma rikkis on. Kuid peale selle on minu arvates siin veel üks sisemine tõmbetuul, millele ma pärispõhjust ei leia.

Teen, mis suudan. Võib- olla tuleb see igavusest? Ei tohiks olla, sest käed süles istumiseks jääb meil väga vähe aega. Teenindame ennast ise, kui võiks öelda. Isegi oma pesu peseme, tubade koristamisest ja muust rääkimata. Ma ei pea seda raskeks, nagu mõned, sest võõrasema juures harjusin rohkemaga. Kuid midagi paeluvat selles mulle ka pole. Ikka on mu süda endiselt vanas koolis ja istub oma pingis otse õpetajalaua vastas, Urmase kõrval.

Ma ei tea, millest see on, aga mu praegused klassikaaslased oleksid nagu Buratino õnnetud poolõed ja -vennad. Nimelt materjali poolest. Nad on nagu puust tehtud - kuid ilma eluvaimuta. Ei kujuta ette, mis siis küll juhtuks, kui keegi teeks riivatu ettepaneku, et näiteks väljaspool laulutundi koos midagi laulda! Lihtsalt oma lõbuks laulda. Nii nagu me vanas koolis igal pool ja alati laulsime. Alguses ma kord rääkisin sellest nii katseks meie grupivanemale. Tema hakkas mind seepeale ainult salaja kõrvalt silmitsema.

Kõik meie kümnendas klassis on hirmus enesekindlad ja üleolevad. Kuidas öeldagi - päris elusad Oneginid taskuväljaandes. Mina esialgu õpin veel vaikimise kuldtarkust ning harjutan salaja taskupeegli ees seda meie klassi moenägu. Niisugust halvatud inimese naeratust, kus tõusta tohib ainult üks suunurk. Suuga mul asi juba kuidagiviisi läheb, kuid kulmudega olen kurjasti kimbus. Ei saa mina kuidagi keerata üht kulmu vinklis poolde otsaesisse, sel ajal kui teine seisab oma loomulikus asendis. Mul tõusevad tingimata mõlemad ja siis on mul jälle ainult nagu äraehmatanud sülelapse nägu peas.

Ei maksa arvata, nagu meeldiks mulle sihuke krussis nägu. Mitte sinnapoolegi! Ma koguni jälestan seda. Kuid mind vihastab alati, kui mõni meie klassi kangelane mind niisuguse näoga just mõõdab ja mulle mu koha kusagil seal alamal astmel kätte näitab. Siis tahan vähemalt samaga vastata.

Ma ei ole veel avastada suutnud, millest see kõik tuleb. On see siis tõesti sellest, et oleme juba kümnes klass ja praegu meist vanemat pole ka, sest internaatkoole hakati moodustama alles neli aastat tagasi. Loomulikult alustati alamate klassidega. Meie kool kui üks esimesi on praegu ainuke, kus on juba nii "kõrge aste" nagu seda on kümnnes klass. Ei tea, mis me siis veel tuleval aastal tegema hakkame, kui me päris lõpuklass oleme. Usun, siis hakkame üksteisega ainult kirjalikult mõtteid vahetama, täie suuga naerda tohib klassiorganisaatori eriloal ja väiksematest astume lihtsalt pika kurejalaga üle.