Tume laik Pugesin pesurulli taha. Surusin oma tulikuumad põsed kordamööda vastu krobelist kiviseina. Kes on Urma meelest ilusam ja parem kui Anne? Ah, rumalus! Mis Urmas minust niimoodi mõtleb - nagu mõni surtsakas eputis! Veidi aja pärast kuulsin, kuidas meie toauks käis. Nägin koridoriukse klaasilt, et see oli Urmas. Ta hakkas välisukse poole minema. Kohkusin. Muidugi ta solvus mu käitumisest. Tahtsin talle juba järele minna ja tõusin püsti, nii et miski kolises pimeduses. Urmas vist kuulis seda, sest ta pöördus kähku ja hüüatas: "Kadri!" "Jah, mis on?"püüdsin teha võimalikult rahulikku ja harilikku häält, nagu oleks see üsna iseenesestmõistetav, et käin ennast vahetevahel pesurulli taga pimedas nurgas jahutamas. Urmas hakkas kobamisi minu poole tulema: "Kadri, kus sa oled?" "Siin," vastasin. "Mis sa siin teed?" küsis Urmas. "Midagi!" ütlesin ükskõikselt, aga endal süda vasardas peaaegu kuuldavalt. "Kas sa tahad, et ma teilt ära lähen?" Urma hääles polnud raasugi pahameelt ega hoopiski minu üle naermist. Mulle kõlas ta hääl seal pimedas keldris hoopis murelikuna ja hädisena. Häbenesin oma tormakust. "Ukse kõrval on nupp, vajuta sellele," ütlesin viimaks. Urmas tegi nii. Seisime viletsas valguses teine teiselpool pesurulli. "Kadri, miks sa vihastasid?" Tundsin, kuidas mu nägu nagu iseenesest naerule tõmbus. "Ma ju üldse ei vihastanud." Korraga tahtsin talle ütelda Ummi, nagu ta väikesed õed teda kutsusid, kuid seda ei julgenud. Ütlesin ainult: "Lepime ära!" Urmas naeratas mulle vastu: "Ma ei ütle su Anne kohta enam kunagi halvasti. Kui ta on sinu sõber, siis ta pole muidugi preili. Ja üldse, see oli minu poolt rumal. Ma tegin ju ka ainult nalja. Kas ma siis teadsin, et sa sellest nii vihastad." Läksime tuppa tagasi ja hakkasime üksmeelselt edasi värvima. Aga sinna kohta, kuhu ma ennist ärevusega värvipoti ja pinstli plärtsatasin, jäigi vähe tumedam laik. Ja jäägugi. See tuletab mulle siis alati meelde midagi, millele mul on kõigest hoolimata ka meeldiv mõtelda |