Armastuse nimel...
Katkend Mark Twaini  "Tom Sawyeri seiklustest"   

"Thomas Sawyer!"
Tom teadis, et tema terve nime nimetamine tähendas halba.
"Söör!"
"Tule siia. Noh, söör, miks sa jälle hiljaks jäid nagu harilikult?"
Tom kavatses juba vales väljapääsu otsida, kuid silmas äkki kaht pikka kollast juuksepalmikut seljal, mille ta armastuse elektrilisel mõjul ära tundis. Ja selle olendi kõrval oli klassis ainus vaba koht tüdrukute poolel. Ta ütle otsekohe:
"Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama!"
Õpetaja pulss jäi seisma ja ta jõllitas abitult. Õppimissumin lakkas; õpilased imestasid, kas see hulljulge poiss on aru kaotanud. Õpetaja küsis:
"Sina- mis sa tegid?"
"Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama."
Neist sõnadest ei võidud valesti aru saada.
"Thomas Sawyer, see on kõige hämmastavam ülestunnistus, mis ma olen iial kuulnud; joonlaud on liialt väike karistus selle häbematuse eest. Võta kuub ära."
Õpetaja käsi töötas kuni väsis, ja vitsakimp oli märksa kahanenud. Siis järgnes käsk:
"Nüüd, söör, mine istu tüdrukute hulka! Ja olgu see sulle hoiatuseks"
Klassis tekkinud naerukihin näis poissi kohmetuks tegevat, kuid tegelikult olid selles rohkem süüdi jumaldav aukartus tundmatu ebajumala ees ja kartlik rõõm oma hea õnne üle. Ta istus männipuust pingi servale ja tüdruk tõmbus pead selga visates temast järsult eemale. Klassis müksati üksteist, pilgutati silma ja sosistati, kuid Tom istus vaikselt, käed pikal madalal laual, ja näis raamatut uurivat. Vähehaaval pöördus tähelepanu temalt kõrvale ja sumbunud õhku täitis peagi jälle tavaline sumin klassis. Nüüd hakkas poiss tüdrukule vargseid pilke heitma. Tüdruk märkas seda, kirtsutas nina ja keeras vähekeseks ajaks pea kõrvale. Kui ta ettevaatlikult jälle näo tagasi pööras, lebas tema ees üks virsik. Ta lükkas selle ära; Tom pani tasakesi tagasi; ta lükkas selle uuesti kõrvale, kuid vähem vaenulikult, Tom pani virsiku kannatlikult jälle endisele kohale ja siis jättis tüdruk selle sinna. Tom kritseldas tahvlile: "Palun võta- mul on veel." Tüdruk heitis pilgu kirjutatule, kuid ei andnud mingit märku. Nüüd hakkas poiss midagi tahvlile joonistama, varjates oma tööd vasaku käega. Veidi aega ei teinud tüdruk sellest väljagi, kuid siis hakkas tema inimlik uudishimu avalduma vaevalt märgatavate tunnusmärkide kaudu. Poiss töötas näilikult midagi märkamata edasi. Tüdruk tegi ebamäärase katse vaadata, kuid poiss ei reetnud millegagi, et ta sellest teadlik oli. Lõpuks andis tüdruk alla ja sosistas kõhklevalt:
"Las ma vaatan."
Tom paljastas osa oma koledast karikatuurist kahe katuseviiluga majast, mille korstnast tõusis korgitsakujuline suits. Tüdruku huvi selle töö vastu hakkas tõusma ja ta unustas kõik muu. Kui joonis valmis, vaatas ta seda viivu ja sosistas siis:
"Kena; tee üks mees kah."
Kunstnik maalis eesõue mehe, kes sarnanes kraanaga. Ta oleks võinud majast üle astuda. Kuid tüdruk ei olnud ülemäära kriitiline; ta oli koletisega rahul ja sosistas:
"See on ilus mees. Joonista nüüd mind tulemas."
Tom joonistas liivakella, selle otsa täiskuu, lisas õlekõrre taolised käed-jalad ja harali sõrmed tohutu lehvikuga. Tüdruk ütles:
"Kui kena; tahaksin, et mina ka oskaksin joonistada."
"See on kerge," sosistas Tom vastu. "Ma õpetan sind."
"Oh, tõesti? Millal?"
"Keskpäeval. Kas lähed koju lõunale?"
"Ma jään siia, kui sina jääd."
"Hästi, tehtud. Mis su nimi on?"
"Becky Thatcher. Ja sinu oma? Oh, ma tean. Thomas Sawyer."
"See on minu nimi, kui ma kolki saan. Kui ma hea poiss olen, siis olen Tom. Sina hüüa mind Tomiks, eks ole?"
"Jah"
Nüüd hakkas Tom midagi tahvlile kritseldama, varjates seda tüdruku eest. Seekord ei olnud aga tüdruk enam tagasihoidlik. Ta palus näha.
"Oh, see pole midagi," ütles Tom.
"On küll."
"Ei ole; sa ei taha seda näha."
"Tahan, tõesti tahan seda näha. Palun, näita mulle."
"Sa räägid edasi."
"Ei räägi- tõesti, tõesti ja veel kord tõesti ei räägi."
"Sa ei räägi kellelegi? Niikaua kui elad?"
"Ei, ma ei räägi kunagi kellelegi. Näita nüüd."
"Oh, sa ei taha näha!"
"Kui sa minuga niiviisi ümber käid, siis ma vaatan ise, Tom…" ja tüdruk pani oma väikese käe Tomi käele. Tekkis väike võitlus; Tom teeskles tõsist vastupanu, kuid laskis oma käe vähehaaval kõrvale tõrjuda, kuni nähtavale ilmusid sõnad: MA ARMASTAN SIND.
"Oh, sa paharet!" Ja tüdruk andis Tomi käele terava laksu, kuid punastas ja näis siiski head meelt tundvat.
Just sel tähtsal hetkel tundis poiss, kuidas saatuslikud sõrmed tasakesi tema kõrvast kinni võtsid ja teda ülespoole tõmbasid. Niiviisi talutati ta läbi klassi ja paigutati tema enda pinki kogu kooli naerukihina pipardunud tule all. Siis seisis õpetaja mõne hirmsa hetke tema kõrval ja liikus lõpuks sõna lausumata oma trooni poole. Aga kuigi Tomi kõrv kipitas, tema süda hõiskas.