Simulant
3. osa

Arst tuli. See oli hallipäine tädi. Teda saatis vaikiv mustajuukseline neiu, kast käes.

Ema palus arstitädi istuda, siis ütles isale poolsosinal:

"Palun helista, et nad ei saadaks autot vastu ... Kui nad pole juba saatnud."

Isa noogutas ja läks.

Arstitädi unustas end Silverit heldinult vaatama, nagu oleks see tema lapselaps, keda ta pole ammu näinud, siis asus tal riideid eest lahti päästma, teda siit ja sealt katsuma ning koputama. Järsku küsis:

"Kus sul õieti valutab?"

Silver pööras silmad ära ja vaikis.

"Tal on kõhus suured valud," kostis ema poja eest.

"Kas siin?"

"Jaah."kostis Silver vaevukuuldavalt.

"Vaata arstitädile ilusti otsa, kui vastad," õpetas ema poega.

Silver ei vaadanud, pigistas silmad kinni, et arstitädi ei saaka tema sisse vaadata. Tuim valu oli kehast kadunud, ainult süda kirbendas veel, aga seda arstitädi ei kombanud. Tema vajutas Silveri kõhtu paremast küljest, vajutas kõvasti ja võttis siis käe järsku ära. Nii kaks korda.

"Siin ei olnud valus, ega?"

"Ei olnud ..."

Arstitädi võttis Silveri käe, katsus pulssi. Küsis emalt:

"Kas tal pole täna mingisuguseid ebameeldivusi olnud?"

"Ei, vastupidi. Me olime just aktusele minemas, kus ta pidi esinema. Ja kell viis on meil lasteaias pidu, seal ta esineb ka."

Arstitädi laskis Silveri käe lahti. Pidas endaga nõu.

"Kas on midagi tõsist?" küsis ema poolsosinal. Vastus viibis.

Uksekell helises. Auto saabus peolistele järele. Äraütlemine oli hiljaks jäänud.

Ema vabandas ja ruttas toast välja. Autot tagasi saatma.

Silver avas silmad. Isa ei olnud toas. Ema ei olnud toas. Mustajuukseline neiu istus äraoleva pilguga diivaninurgal. Silver pahvatas:

"Arstitädi, mu kõht üldse enam ei valuta."

"Enne ka ei valutanud, eks ole?"

"Ei valutanud."

"Väike simulant," ütles arstitädi.

Ema asus tuppa. Isa oli märkamatult varem sisenenud. Arst teatas:

"Mingit pimesoolepõletikku ei ole, lihtsalt kerge venitus!"

Isa noogutas rahulolevalt, ema mõrult.

"Oleks ta öelnud seda viis minutit varem!" ohkas ta, kui uks arsti järel sulgus.

"Ja see oli nii saatusest seatud," arvas isa, vaadates tähendusrikkalt oma poega.

Kord, kui nad kahekesi kodus olid, küsis poeg:

"Isa, mis tähendab simulant?"

Isa selgitas:

"Simulant on niisugune väike poiss, kelle pimesool hakkab valutama, kui on vaja aktusel esineda."

"Isa, sa teed nalja," ütles poeg.

"Kui sa mind ei usu, küsi ema käest," soovitas isa.

Poeg ei küsinud.