Simulant
2. osa

Ema leidis Silveri üksinda esikus oma kapi ees istumas, karupüksid jalas, jopp lahtiselt seljas, sall ja müts haardeulatuses. Poisi pea oli vajunud rinnale, nägu tõmbumas valuliselt krimpsu. Iga arusaaja inimene pidi nägema: see pole terve, teda vaevab mingi häda, ilmselt pimesoolepõletik. Kuid ema ei näinud. Tema silmad vaatasid tund aega ette: Silver seisab poodiumil, uus peopluus seljas, põsed esinemispalavikus, pilk säramas.

"Ruttu, teeme ruttu!" rääkis ema poega trepist alla aidates.

"Ruttu, astume ruttu," väljuti väravast. Rutemini, rutemini, käisid maha sulamisveest puhtaks pestud kodutee. Rutemini, rutemini, astuti tuppa.

Isa oli juba enne neid tulnud, polnud jõudnud veel tugitooligi maabuda. Tema aktusele ei kiirustanud, seepärast jätkus tal mahti märgata Silveri hädist olekut ja küsida emalt, mis poisiga lahti.

Ema oli harjunud poja pahurdamisega enne esinemist ja teadis ka, et kommid ja apelsinid pahurdaja kojutulekuks ära lepitavad. Ent kas polnud poeg täna teisiti loppis kui harilikult? Ta küsis osavõtlikult:

"Silver, kas sul pea tõsiselt valutab?"

"Ei ..." vastas Silver. "Mul on siin kangesti paha."

"Kus? Räägi!"
"Kõhus." Silver asetas mõlemad käed kõhule.

"Ega sul ole vaja kempsu minna?" oli emagi esimene oletus

"Ei, ma tahan ainult lamada," vastas Silver, läks tuikudes oma tugitoolini ja vajus sellele lössi.

Ema rõõmus elevus oli kui käega pühitud. Ta seieis keset tuba, oskamata midagi ette võtta. Poeg juhatas teda:

"Tule katsu minu kõhtu."

"Miks?" kostis ema, kellele tundus poja soov kuidagi veider.

"Siis sa saad teada, mis mul viga on. Kasvataja katsus."

"Kas ta sul siis juba lasteaias valutas?"

"Ta valutas juba eile õhtul."

"Õhtul sa rääkisid peast, kõhust mitte sõnagi."

"Ma kartsin, et sa ei võta mind siis aktusele kaasa."

"Issand! Silveri esinemine!" meenus emale. "Poole tunni pärast on auto siin."

"See on praegu muidugi kõige tähtsam," kostis isa.

"Sul on muidugi ainult üks asi maailmas tähtis: kuidas end horisontaali visata. Palun keera vähemalt raadio kinni."

Isa oli harjumusest raadio lahti keeranud. Ta plõksutas selle kinni ja küsis pojalt:

"Ja mida kasvataja sinu kõhust arvab?"

"Ta arvas, et mul on pimesool." Silver ohkas valjusti.

"Aga siis ...aga siis on ju vaja arst kutsuda," langetas ema otsuse, seadis isa abiga tugitooli voodiks, käskis Silveril selili heita ja hakkas ta kõhtu kompama. Ehkki ta tegi seda väga ettevaatlikult, vastas poeg iga puudutuse peale aietusega ...
"Too ometi kraadiklaas!" See oli öeldud isale, kes seisis voodi jalutsis ja kortsutas laupa.

"Minu teada ei ütle kraadiklaas pimesoole puhul suurt midagi," vastas isa, kuid täitis siiski käsku. "Võib-olla kannataksime arsti kutsumisega natuke," soovitas ta.

"Mida siin enam kannatada!" erutus ema. "Ma pean ometi teadma, kuidas ja mis. Kell kolm algab aktus!"

"Ega arst teiega sinna kaasa tule," pobises isa, kuid jopi tõmbas selga, vaatas, kas peenraha taskus leidub, ja läks.

"Et see just täna pidi juhtuma!" hädaladas ema. "Kõik oli nii ilusti ette valmistatud, ja nüüd ..." Ema vaatas kraadiklaasi. Ta ilme tõmbus pügalavõrra selgemaks. "Palavikku ei ole ... Sillu, võib- olla sa siiski ... Kui arst leiab, et ei ole pimesool ... Me sõidame ju autoga sinna ja auto toob sind tagasi ka ... Seal saad häid komme ... ja apelsine..."

Ema rääkis nii paluvalt ja haledalt, et Silveril hakkas temast kahju ... ja enda pärast häbi. Ta vist siiski ... tõuseb ja ütleb ... et kõhuvalu läks üle.

Silver katsus end istuli ajada, kuid ei suutnud: kogu keha oli korraga kange! Ta proovis uuesti, ei, liikmed ei kuulanud sõna. Teda valdas hirm. Seda ta pettis oma hoolitsevat ema, kes tahtis teda viia peole, kus on külluses komme ja apelsine! Nüüd on karistus käes! Seni ta mängis, kuni mäng muutus tõeks, tal ongi pimesoolepõletik.

Ema märkas poja ahastavat pilku ja asus rahustama:

"Mis me selle aktuse pärast ikka muretseme. Neid tuleb jälle. Lama, lama vaikselt, sa ei tohi praegu tõusta." Ta pani käed poja rinnale, et see ennast asjata ei pingutaks.

Silver tundis, et kui ta suudaks praegu pettuse üles tunnistada, oleks ta kohe jälle terve. Kogu jõudu kokku võttes püüdis ta ema käte alt välja rabelda. See oleks tal peaaegu juba õnnestunud, kuid enne astus isa puhkides tuppa ja teatas"

"Arst peaks iga minut kohal olema."

Silver keeras näo patja. Hilja! Enam ei olnud tal pääsu, ta pidi rumala mängu lõpuni mängima.

Ema tuiskas läbi toa, seades korda laokile jäetud raamatuid ja riidehilpe.