Simulant
1. osa

Hommikul ütles kaksikute paps kasvatajale:

"Martin kurtis õhtul, et seest valutab. Nüüd jälle ütleb, et ei tunne midagi. Ma räägin seepärast, et te teaksite, et kui ta kõike toitu ära ei söö, et siis ei hakka ka vägisi, noh ..."

"Väga hea, ma siis tean," ütles kasvataja.

Martin sõi oma toidu hoolikalt ära, väljas laskis koos teistega liurennist alla, aga kui tuppa tagasi mindi, hoidis kuidagi kõverasse.

"Martin, kas sul on midagi viga?" küsis kasvataja. "Ei ole," salgas Martin.

Birgit- Margit oli sealsamas ja selgitas:

"Tal kõht valutab, aga ta ei julge ütelda, sest teda ei lubata siis peole."

Kasvataja aitas Martinil türpi seljast võtta ja rääkis:

"Peoni on aega miljon, me jõuame vahepeal mitu korda terveks saada ... Võib- olla on sul vaja väljakäiku minna?"

Martin raputas loiult pead ja ütles: "Ma olen natuke väsinud,"

"Siis lähme heidame korraks pikali, puhkame veidi," ütles kasvataja, viis Martini magamisruumi ja pani voodile lamama. Teistel käskis seni luuletusi korrata.

"Kasvataja, kas ma tohin siia jääda?" küsis Birgit- Margit. "Ema käskis, et ma pean kogu aeg Martini järele vaatama."

Kasvataja noogutas: muidugi võid jääda. Martinile ütles:

"Heidame nüüd korraks selili."

Martin heitis. Ta nägu kiskus sealjuures krimpsu.

Kasvataja istus voodi servale, kompas poisi kõhtu ja päris:

"Kas siit on valus? ...Aga siit? ...Aga siit...?" Kompas uuesti.

"Ei ole," vastas Martin ikka. "Ei ole." Ainult ühe koha pealt hüüatas "Ai- ai!"

Kasvataja tõusis ja ütles Birgit- Margitile:

"Ole venna seltsiks, ma lähen helistan emale."

Kasvataja oli tükk aega ära. Kui tagasi tuli, leidis Martini eest tihkumas. Ta lohutas poissi seni, kuni jõudis pärale arstitädi. See kompas omakorda Martini kõhtu ja päris: "Valus on? ... Valus on?" Pärast rääkis kasvatajaga vene keeles ja siis viisid nad Martini ühisel jõul autosse. Tagasi tulles teatas kasvataja"

"Arstitädi arvas, et Martin peab mitmeks päevaks haiglasse jääma, tal on pimesoolepõletik."

Kõik lapsed olid õnnetud. Silver samuti. Teda vaevas lisaks veel maailma ülekohus: laps, kes tahtis kõigest hingest tädidele salmi lugeda, saadetakse kõhuvaluga haiglasse, teine aga, kelle pea hakkab aktusel lõhkuma, peab esinema kahes kohas. Pärast seda veel patsutatakse teda nagu kutsut, kes oskab sitsides ulguda.

Silveril oli tunne, et hakka või ise ulguma, kui peas sähvatas äkki mõte, mis ta koguni naerma ajas: "Ahaa! Minul on ka pimesool!"

"Silver!" hüüatas kasvataja. "Kuidas sul häbi pole teise õnnetuse üle naerda!"

Silver ehmus.

"Ma üldse ei naernud, ma köhisin ...köh- köh."

"Oled sina küll üks mõistatus," mõtles kasvataja, kuid ei öelnud seda välja, sest ühte ta teadis: Silver ei ole õel pioss.