Siimsoni personaalküsimus
I

Üleval saalis oli täna järelvalvekasvatajaks Siimson. Kõik oli olnud rahulik ja läinud oma tavalist tantsurada, kui korraga kasvataja tõusnud, rutanud tantsupaaride vahelt läbi ja jäänud Entu ning Melita kõrvale seisma. Mis seal täpselt oli või öeldi, seda ei tea keegi. Igatahes olevat need kaks seal seisnud üks üleoleva ja teine ükskõikse näoga. Siis olevat Entu midagi vastanud. Seegi ajalooline "repliik" läks pealtvaatajatele üldises muusikasuminas kaduma. Selle peale igatahes karjatanud kasvataja nii kõvasti et grammofoninõel plaadil maha hüpanud:

"Välja!" ja tõstnud käe, nagu tahaks ta Entut lüüa. Entu olevat selle peale natuke ilmet vahetanud ja siis õlgu kehitades imepikkamööda saalist välja loivanud.

Kujutlen seda stseeni nii elavalt, nagu oleksin ma ise üks juuresolija olnud, ja kui ma siin selles loos kedagi hukka mõistan, siis kahtlemata kõigepealt Entut. Sellepärast ma ei olegi tüdrukutega ühel nõul, kui nad oma pahameele nii üksmeelselt kasvataja peale välja valavad.

Tinka oli nii vihane, nagu oleks keegi tema juures ihunuhtlust läbi viinud. Ta tõmbas riietekapi seinakapi eest kange raginaga ära ja virutas oma tantsukingad seinakapi riiulile, nii et need vastu seina kolksatasid.

"Lihtsalt vastik mutt, see Siimson. Mis ta endast õige kujutab! Väikestel poistel on ta nagunii alati tutis kinni. Nüüd siis on meie käes kord. No katsugu ainult! Aadu ütles ka, et niisuguse asja jaoks on lõppude- lõpuks seadused olemas. Peab poistega läbi rääkima ja midagi ühiselt ette võtma. Nii seda asja igatahes jätta ei või. Tuleks direktori juurde minna, või..." Ootasin juba, et nüüd tuleb jälle papa mängu, kuid Marelle, kes ise alles ivakese aja eest kodunt tuli ning asjast sugugi rohkem ei võtnud teada kui mina, jõudis seekord ette:

"Just. Sa kirjuta oma isale. Kas see siis on kellegi asi? Vaadake, kuidas ta oma grupi poisse hoiab. Nende eest seisab alati nagu lõvi, aga nüüd Enricole? ...Oi, kuidas niisugust asja võib? Vaene Enrico!"