ROBOT
2. osa

Silver ruttas lootusrikkalt oma nurka. Ja pettus. Robot ei tahtnud ikka pea peal seista. Nii et mitte antennid ei olnud süüdi, vaid roboti vilets iseloom. Südametäiega virutas Silver kobakäpa minema. See lendas kolksadades vastu tugitooli jalga.

Isa tõusis parajasti telerit kinni keeama. Ta oli löödud. Meie poisid oskasid viimasel hetkel kindla võidu maha mängida.

"Mis rumalused need on!" käratas ta pojale südametäiega. "Miks sa loobid mänguasju?"

"Aga miks ta ei seisa pea peal. Ma lõikasin antennid ära, ta ikka ..."

"Mi- is?!" ei lasknud isa lõpetada. "Kuidas sa tohtisid seda teha?!

"Sina ütlesid ..."

"Mina ütlesin?!" Ja kes lubas sul sahtlist kääre võtta?!"

"Ma ei võtnud sahtlist kääre," kaitses Silver ennast. "Ma lõikasin ema kääridega." Ta osutas riiulile.

Isa võttis maniküürikäärid kätte, uuris neid lähemalt, siis sõnas süngelt:

"Kui ema tuleb koju ja näeb, et kääridel on täkked sees ja robot kiilakas, siis..." Isa vangutas pead.

Silver tundis huvi, kust ema teada saab, et just tema, Silver, robotil antennid ära lõikas ja käärid ära nüris.

"Kas sina ütled talle?" küsis ta isa käest, ja kui see vaikis, ähvardas" "Kui sina talle kõik ära räägid, räägin mina ka kõik ära, et sina üldse minu järele ei valvanud, ja seda ka, et sa toas suitsu tegid."

Isa mõtles natuke, siis langetas otsuse:

"Niipalju on selge, et enam sa robotiga ei mängi. Anna ta siia."

Silver kohkus. Seesama robot, kelle ta äsja meelepahas minema virutas, oli talle korraga väga kallis.

"Ei anna," vastas ta.

"Anna siia!" käsutas isa.

"Ei!" karjatas Silver hirmunult.

"Poiss, ma ei tee nalja," rääkis isa. "Kui sa kohe heaga ei anna, võtan vägisi."

"Ei- ii!" kiljus Silver ja tahtis minema joosta.

Edasi käis kõik väga kähku. Isa haaras ühe käega kinni poja õlast, teisega robotist. Poeg keeras välkkiirelt ringi ja rapsas roboti isa käest ära. Sealjuures käis väike raks ja roboti käsi jäi isa pihku.

Kui Silver nägi, et tema kallis mängukaaslane on kaotanud käe, kaotas ta enesevalitsemise, äigas värske invaliidiga isale sõrmede pihta ja kisendas:

"Mis sa tegid, vana lollakas!"

"Noh, tead, poiss," ütles isa ja laksas sõrmeotstega lööja käeseljale.

Seda poleks Silver isast uskunud. Ta ahtake nägu tõmbus veelgi ahtamaks, ümmargused silmad läksid veelgi ümmargusemaks, huuled lõid värisema, robot pudenes käest. Siis tuikus ta oma tugitoolvoodi juurde, viskus kummuli ja tüki aja pärast kui isa juba muretses, kas poeg pole solvumisest keeletuks jäänud, päästis valla südantlõhestava tönnimise.

"Seda võis arvata," ütles isa endale ja keeras teleri kõvasti mängima, et naabrid ei peaks tema poja kisa kuulama. Kuulaku parem juba päevauudiseid. "Aga poisile kulus õpetus marjaks. Las pillib natuke, kannatame ära."

Kuid isa hindas oma võimeid üle. Juba varsti hakkasid ta kõrvad huugama, siis huugas pea ja lõpuks kogu keha, sõrmed ja varbad ka. Seda oli võimatu taluda.

"Noh, ehk aitab selleks korraks," andis ta nutjale isalikult nõu. "Sa ei taha ometi, et ülevalt tädi tuleks küsima, ega sinuga mingi õnnetus juhtunud ole?"

Poeg ei teinud kuulmagi. Isa tõstis häält.

"Silver, jäta jonn ... Kuuled, isa räägib sinuga! ... Lõpeta kohe nutt või isa saab kurjaks! ... Kas sa tõesti tahad laksu saada?"

Ka ähvardused ei aidanud. Isa proovis nüüd kavalust:

"Kuule, Silver, keegi tuleb ... See on kindlasti ema ... Oleme nüüd hästi tasa, muidu ta hakkab pärima, mis lahti on, ja mis me siis vastame?"

Tönnimine jätkus endise hooga, sel ei näinud lõppu tulevatki. Isa süda läks murelikuks. Ta võttis pojal õrnalt õlgadest kinni ja tõstis ta istuli. Poeg laskis sel tõrkumata sündid, kuid nuttu ei jätnud, ja kui isa ta lahti laskis, vajus tötsti küljeli, nagu ennist robot. See ei saanud enam jonn olla. Poeg oli üdini õnnetu. Ja kelle pärast? Oma isa pärast, kes peaks lapsele toetajaks ja lohutajaks olema. Isal hakkas häbi. Ta võttis õnnetusehunniku sülle ja rääkis talle hellalt:

"Kallis Sillu, ega isa sind paha pärast löönud ..."

Isa hellus leevendas poja südamevalu. Tönn lakkas, andes maad nuuksetele, mille sekka kostis:

"Mi- miks ...s- sa ...si- ii- ii- is ...mind lõ- õid?"

Isa tõotas:

"Ma teinekord enam ei löö ..."

Nuuksed vaibusid. Isa jätkas:

"Aga ära sina ka teinekord oma isa löö ja ära nimeta lollakaks ... Üldse ei maksa kedagi lollakaks nimetada."

"Ainult spordikohtunikku tohib, eks ole?"

"Ei, mitte kedagi ... Oleme nüüd ära leppinud ...Oleme ju?"

"Ja- ah," nuuksatas poeg kinnituseks.

"Ja tead, mis me sel puhul teeme?" küsis isa ootamatu reipusega ning vastas ise: "Me praeme saia ja raputame kaneeli peale ..."

"Ja tuhksuhkrut," täpsustas poeg.

"Ja keedame kakaod."

"Kakaod!"

Ema tuli koosoleklt tülpinuna. Nad olid arutanud laste käekäiku, kellest kodus põrmugi ei hoolitud. Nähes meesperet rõõmsalt söögilauas istumas, tundis ta kergendust ja küsis:

"Mis pidu teie siin peata?"

"Oli mis oli, aga nüüd on kõik jälle hästi," vastas Silver rahulolevalt.

Ka mina olin rahul. Ehkki robot oli kaotanud ühe käe, aitas ta isal ja pojal teinetaisele sammu võrra läheneda.