ROBOT
1. osa

Silveri pere oli osanud end hubaselt sisse seada juba lammutamisele määratud majas. Seda tänu vanemate leidlikkusele. Siin teenis iga mööblitükk kaht ülesannet: tugitool andis seada Silveri asemeks, diivan emale- isale voodiks, lai riidekapp ja kõrge vitriin olid omakorda vaheseinaks, mis jagas pikliku madala ruumi toa- ja köögipooleks.

Ma jõudsin majja hetkel, kui ema isale toaukselt hüüdis:

"Ja katsu leida lapse jaoks ka aega!"

"Väga asjalik nõuanne," vastas isa silmi telerilt tõstmata.

Silver hõikas oma mängunurgast:

"Ema, ära jälle hilja peale jää!"

"Sina vaata, et sa jälle isaga riidu ei lähe!" kostis ema ja lahkus pooljoostes. Koosolekule ei tohi üldse hilineda.

Mehed jäid omapead.

Isa istus tugitoolis, käed taskus, jalad laual, ja vaatas korvpalli.

Silver põlvitas maas, õpetas robotit pea peal käima. Robot ei olnud Silveri mänguasi, vaid mängukaaslane, ainus, kes tema sõna kuulas. Kuhu Silver tal minna käskis, sinna ka läks, kasvõi ninaga vastu seina. Käskis Silver tal ujuda paremal küljel, ujus paremal, pani vasakule, ujus vasakul. Pea peal käimisest aga, mis siin käimisest rääkida, isegi seismisest, ta keeldus. Silver toetas teda küll, kuid ka see ei aidanud. Nii kui lahti laskis, oli robot, täiesti, pikali, siputas veel natuke aega abitult, siis oli soss ka. Silver keeras ta uuesti üles, pani pealaele seisma, võttis ettevaatlikult ära ühe käe, proovis teist - nii kui sõrmed eemaldas, robot, tätsti, ninali maas. Niisugune asi käib närvidele.

"Robot ei kuula täna üldse sõna," kaebas Silver isale.

"Ära sega praegu," vastas isa pahuralt. Talle käisd närvidele meie poisid. Kui oli vaja peale visata, andsid nad söötu, kui oli vaja sööta, viskasid peale. Ja muidugi mööda. Seda oli võimatu rahulikult pealt vaadata. Isa nohises ja puhkis, sekks ühmas ja hüüatas: "Mis sa passid! ... Näh! ... Peale, noh!" Aga korvpallurid ei kuulanud asjalikke nõuandeid, viskasid ikka valesti. Siis isa kurjustas: "On kobakäpad!"

"Mina ei taha enam robotiga mängida!" teatas Silver.

"Ära sega praegu, "palus isa ja hüüdis kohe: "Vägev!" Seekord olid meie poisid teinud isa õpetust mööda ja pall sopsatas korvi.

Varsti oli isal jälle põhjust hõisata. Siis jälle. Silver tahtis tema rõõmust osa saada, jäi ka ekraani silmitsema. Kuid ta nägi ainult mingit sebimist ja vehkimist, mitte ei saanud aru, keda kiita, keda laita. Ta küsis:

"Isa, missugused on meie poisid?"

Parajasti oli hirmus põnev hetk, isal polnud mahti hingatagi, saati siis vastata, see- eest põrutas ta varsti nii võimsalt, et klaasid kapis tinisesid:

"Lollakas!"

Keegi oli midagi väga rumalasti teinud, seda kinnitas pealtvaatajate hirmus kisa ja trampimine. Kindlasti kohtunik. Spordikohtunikud on kõige rumalamad inimesed maailmas.

Silver ootas, kuni isa korrapäraselt hingama hakkas, siis ütles tagasihoidlikult:

"Aga lollakas ei tohi ikka ütelda."

"Ära sega praegu," keelas isa. "Varsti tuleb lõpp, siis räägime."

Silver ootas. Lõppu ei tulnud. Vähe sellest, mäng läks nii võimatuks, et isa ei saanud teisiti, kui pani sigareti põlema.

Sellega ei võinud Silver enam leppida. Ta hüüdis pahaselt:

"Ema ei luba toas suitsetada, siis ka ei luba, kui koosolekul on!"

"Ema ei luba seda ka, et laps vanemaid õpetab," vastas isa.

Sigareti kustutas siiski ära, kui oli mõne mahvi tõmmanud, ja küsis:

" Räägi siis, mis sul häda on."

"Robot ei seisa pea peal ..."

"Miks ta peaks üldse pea peal seisma?"

"Aga sina seisad!"

"Aga minul ei ole antenne peas ja ..." Kaugemal isa ei jõudnud, sest teler tõmbas ta ära.

Silver vaatas, isal on õigus. Antennid segavad robotit. Painuta maha, kuidas tahad, ikka jäävad ette. Tuli nad ära võtta. Silver sikutas üht, sikutas teist - antennid olid spiraali keeratud traadist - , sirgeks sai, aga pea küljest ära mitte. Robot kaenlas, läks Silver kööki. Siin, kapi aknapoolses sahtlis, seisid peale nööbikarpide, niidirullide ja palju muu põneva ka käärid. Seekord polnud neid näha. Silver sobras kogu sahtli segamini: mida ei ole, seda ei ole. Robotile oleksid ta väljavenitatud sarved pähe jäänud, poleks Silver riiulil ema maniküürikääre märganud. Need aitasid ta hädast välja, ehkki nüsimist oli palju ja võttis sõrmed valusaks.