RING SAAB TÄIS
2. osa

Äkiline vehkis üleskutsuvalt:

"Kõik päkapikud lastele appi vanemaid kasvatama!"

"Õige! Lähme kohe praegu! Nagu üks mees!"

"Mina ka!" tõstis Kukupai käe. "Aga siiski ma küsin enne vanemate käest luba."

Teda naerdi.

Äkki kõlas teiste naeru sekka Kadekopsu õel irvitus:

"Mina tulen ka kaasa, mina tahan ka kuulda, mis häält vanemad teevad, kui me neile Ninatarga punkte nina peale kirjutama hakkame!"

Poisid kohmetusid. Kas ei mindud äkki liiale? Pingutasin ajusid, mida Kadekopsule vastu nähvata, kuid Vana lausus ise:

"Ütlevad vanemad, mis ütlevad, aga sinul oleks targem olnud vaikida." Ta võttis ennist kõrvale pandud kirjad ja vibutas neid. "Sinu hoolealused mulle nii ei kirjuta. Pole kunagi kirjutanud. Need aga saatsid mulle Ninatarga hoolealused, keda ma mullu kontvõõrana külastasin. Kuulake kõik, mis neil sel aastal ütelda on." Ta hakkas lugema.

Esimene kiri oli Kristo ja Jaanikalt. Nad palusid:

"... too meile kummalegi ainult üks kingitus, aga meie ei ütle, missugust tahame, sest sina tead ise paremini, mis meile tõsiselt rõõmu valmistab."

Teine oli Leenilt. Tema tänas pikalt Mummi eest ja lõpuks selgitas: "Seekord ei pea kingitus üldse elav asi olema, sest ema ise toob mulle väikese õe või venna. Isa arvas, et äkki mõlemad!"

Kolmandas palus Silver Vanalt täpselt samasugust robotit nagu mullu, ainult et kõvemat, mis ei läheks katki, kui teda kahelt poolt sikutatakse.

Vana pöördus minu poole:

"Ma olen tahtnud ammu küsida, kuidas sinu soovitatud kingitused alati täpselt märki tabavad."

Poisid tahtsid sedasama teada: "Räägi ära!", "Ole täitsa!", "Ninatark, mis nipp sul on, ütle!"

"Siin pole mingit nippi," ütlesin. "Ma lihtsalt ei kuula laste sõnu, sest sageli nähakse teisel midagi ja kohe käsi pikali välja: :Mulle kah!". See pole mingi tahtmine, see on ahvimine. Mina kuulatan lapse südamesoovi ja siis valin kingituse, mis aitab sellel täide minna."

"Selge!" hüüdis Äkiline ja teised toetasid: "Noh muidugi!", "Kuidas ma ise selle peale ei tulnud!"

Vana ei jaganud poiste vaimustust. Ta küsis kahtlevalt:

"Ja sina suudad kõigi laste südamesoovi õigesti tabada?"

"Mis siin keerulist," vastasin pikemata, "see on neil kõigil üks. Seesama mis vanematel. Meil kõigil."

"Jah?"

"Kõik soovivad kedagi, kelle kõrval oleks lahe olla. Aga mitte nii lahe, et uni tuleb peale, vaid et üldse ei raatsiks uinuda."

Vana noogutas mõtlikult:

"Kui nii, siis muidugi. Eks ulata oma punktid siia, ma vaatan need üle."

Ulatasin talle oma vaimutöö.

Lugemise lõpetanud, jäi ta istuma, leht lahtisel peol, nagu püüaks selle täpset kaalu määrata. Viimaks ütles:

"Parem üks küps õpetusiva, kui ... Valime siit viimase ..." Et asi selge oleks, luges ta kümnenda punkti valjusti ette, seejärel võttis taskust punase pliiatsi ja tõmbas ülejäänutele risti peale.

Mul käis valujutt südamest läbi, kuid silm ei pilkunud. Minu töö polnud päris asjatu olnud.

"Kui seda punkti täidetakse, tuleb kõik muu iseenesest," sõnas Vana lõpetuseks. Ja samas viskus püsti:

"Poisid, linn juba tuledes! See on, kui unustad enda juttu ajama!"

Keegi polnud märganud tulede süttimist ega sedagi, et tuul oli jõudnud vahepeal pilved puruks käristada ja õhtu kumavatele taevalappidele jämedaid täheteri külvata.