RING SAAB TÄIS
1. osa

Te oleksite pidanud kuulma kisa, millega mind kogunemispaigas vastu võeti:

"Poisid, Ninatark jõudis kohale! Ohoo! Elus ja terve?! Räägi, mis vägitegusid sa oled korda saatnud! Kas kolki said? Me juba kartsime, et sa ei tulegi!"

Äkiline astus ligi, müksas mind rindu ja rääkis õhinal:

"Tead, sinu jutt pani meid kõiki elule avaramalt vaatama ja ma ütlen, tõesõna, sellel on uba sees."

"Kas elul või minu jutul?" küsisin selguse mõttes.

"Sinu jutul muidugi," andis Äkiline mulle uue müksu, mõtles siis natuke ja lisas: "Elule ka muidugi."

Tõsi, tõsi, kinnitasid teised. Ainult Kadekops vaikis, ja nagu näis kurjakuulutavalt.

Ma ei teadnud nii sooja vastuvõttu oodata, seepärast kosutas see mind eriti. Ehkki olin teinud oma tööd nii hästi kui suutsin, ei julgenud ma enne rõõmustada, kui Vana on selle kohta oma hinnangu andnud. Vastasin Äkilisele tänuliku müksuga ja sõnasin:

"Sa veel kuuled, mida kõike näeb siis, kui teiste silmad abiks võtta!"

Meie jutu katkestas tuttav mürin ja seal tuligi päevinäinud furgoon jõnkadi- jõnkadi läbi poriloikude ja üle puujuurte. Stopp! Kabiiniuks löödi lahti ja Vana ronis, selg ees, välja. Nii oli tal parem hoida mantlihõlmu, et need poriseks ei saaks. Kuulsime torinat. See käis ilmataadi pihta:

"Mustad pühad! Teeb vist enda meelest nalja!"

Mind huvitas kangesti, mis nägu Vana on, kas muheleb või murelik. Mõtlik oli. Tervitas ta ka mõtlikult ja mõtlikult küsis:

"Kuidas on, Ninatark, kas hakkad kohe pajatama või vaatame enne kirjad läbi?"

Poisid nõudsid valjuhäälselt, et hakaku ma kohe pihta, kuid mina jätsin eesõiguse kirjadele.

Kirjad ei pakkunud midagi uut, imestama pani ainult see, et Vana mõne lugemata jättis, heitis korraks pilgu peale ja pani kõrvale. Neid sai kolm.

Kotisuu kinni sidudes lausus Vana:

"Seegi hea, et tänavume saak pole mullusest kehvem. "Siis osutas peaga lamedale raudkivile, mis külitas paar sammu eemal "Ehk astud poodiumile, Ninatark, sealt on teistel parem sind kuulda ja näha."

"Mis vaatamisväärsus ma nii olen," püüdsin naljaga oma erutust leevendada, ronisin siiski kivile, köhisin hääle puhtaks ja alustasin.

Minu jutt äratas poistes huvi. Omavaheline sosin vaibus. Kui juhtusin veidi kauem hinge tõmbama, nõuti kohe, et lasku ma aga edasi. Eriti suurt mõnu pakkus kuulajaile minu äpardus lasteaias, seda sooviti teist korda kuulda. Sellest lõbust jätsin nad muidugi ilma. Ka laste hädasolemised äratasid suuremat huvi kui meeldivad sündmused. Viimaste puhul noogutas Vana üksi heakskiitvalt.

"Eks lapsed on lapsed ja vanemad on vanemad," ütles ta mõistvalt. Olin asjata pabistanud. "Aga lase nüüs kuulda, mida õpetlikku on sinul lõpetuseks ütelda."

"Minu õpetussõnad lastele on siin," kostsin ma, tõmbasin taskust hoolikalt kokkumurtud paberilehe, harutasin lahti ja lugesin selgelt ning veenvalt, iga punkti vahel mõõdukalt pausi pidades:

VANEMATE KASVATAJA MEELESPEA.

1. punkt. Kõik suured inimesed on lapsepõlves tõotanud oma lapsi mõistlikult kohelda, kuid mitte kõik ei täida oma tõotust. Tuleta seda neile meelde!

2. punkt. Vanemad on samuti inimesed nagu lapsedki ja on päris loomulik, et nad vahel eksivad. Aga kui nad muudkui korrutavad: eksimine on inimlik, eksimine on inimlik, siis pole see enam inimlik eksimine, vaid rumal harjumus. Püüa neid sellest võõrutada!

3.punkt. Sageli kurdavad lapsed, et nad peavad tundide kaupa jonnima, enne kui vanemad neid kuulda võtavad. Siin on nad ise süüdi. Tüütu norimine võib tappa igasuguse soovi teist arvestada.

4.punkt. Kui vanem koju tulles pahurdab, siis ära hakka vastu pahurdama, vaid küsi osavõtlikult: "Isa (ema), kas keegi mängis sulle täna jälle tööl mäkra?"

5. punkt. Ära tee vanematele võõraste juuresolekul märkusi. Ära küsi isalt: "Miks sina ei ole nii tubli nagu onu Jüri?" See ainult äratab isas vimma nii onu Jüri kui ka tubliduse vastu.

6. punkt. Kui vanem viskab oma riided kägarasse, siis ära ütle tänitades: "Kas sa õpid juba ükskord oma asju ilusti ära panema!", vaid riputa enda omad korralikult toolikorjule ja ütle vaikselt, ent selgelt: "Mina ei taha, et minust lohakas inimest kasvaks." Eeskuju nakkab!

7. punkt. Käitu kodus niisama mõistlikult nagu külas. Sinu järjekindlus aitab hoida kodurahu.

8. punkt. Vanemad võivad olla väga erinevad: mõnel aitab ühest sõnast, teisele räägi tuhat korda, kolmandale ei saa midagi ütelda, kohe hakkab kärkima. Seepärast peab iga laps omal nahal kogema, missugune kasvatusviis on tema vanemate puhul kõige tõhusam.

9. punkt. Märgi oma kogemused üles ja anna need suureks saades oma lastele. Neil on siis hea lihtne sind kasvatada.

10. punkt. Aga siiski, kas eelistada leebust või karmust? Mõnigi laps karjub ilmast ilma oma vanemate peale koleda häälega, kuid just nende vanemate käitumine jätab palju soovida. Vanemad aga, keda laps tõsiselt armastab, vastavad varem või hiljem samaga.

Juba lugemise sekka kostid heakskiitvaid hõikeid. Kui lõpetasin, läks üldiseks märuliks:

"Õige! Täitsa hea! Mõnus jutt! Vägev! Minu mõte!"