Riiuveski Muidugi on selles loos vihje. Meie Vestal nimelt on tõepoolest mingi veider komme rääkida erilisel ümbernurga viisil. Tihti on aga niisugused umbkaudsed süüdistused mõjunud halvemini kui otsekohesed sõnad, ja arusaamatused on toonud endaga kaasa "eeslikisa". Vesta näis ka aimavat, et selles luuletuses on midagi sihilikku ning tema suhtes kahtlast. Ta näost oli näha, et ta ei teadnud, kas meiega koos naerda või omaette tigetseda. Lõpuks küsis ta umbusklikult: "Mis sa sellega ütelda tahad? Mis eeslid need on?" Vesta oli kõigepealt hirm sõna "eesel" ees , ilma et ta oleks loetu mõtet korralikult tabanud. Kuid Anne juures ei või iialgi teada, millal ta sind sellega sisse veab, et jutustab või deklameerib oma valgete hammaste välkudes midagi näiliselt lõbustat ja sa peaksid küll olema lausa loll, kui ei märka kaasa naerda. Alles tükk aega hiljem taipad, et aitasid õigupoolest iseennast naerda. Anne tõstis pea raamatu kohalt ning üht kulmu kergitades (millise kadestamisväärse lihtsusega ta seda teeb!) vastab Vestale: "Ausõna, Vesta, mina pole selles süüdi. Mina ei taha sellega midagi ütelda. Heine teeb seda. Sa ju loomulikult tead, mis tegelane see on?" "Ära siis teisi ikka nii lolliks ka pea," nohises Vesta vastu, kuid midagi üsna ebakindlat oli ta nohinas. Teadagi, et Vesta luuletustest üldse palju ei pea, veel vähem teab ta Heinest midagi olulist. Anne noogutab ülimalt tõsise näoga: "Seda ma arvasin kohe. Sa ehk tunned teda ka isiklikult. Võib- olla teil Soometsa kultuurimajas korraldati temaga koguni mõni kohtumisõhtu?" Taipasin kohkudes, mis sellest jämedast võttest välja võib tulla ning seekord segasin ennast kähku vahele: "Ma olen Heinet nii vähe lugenud. Kas sa ei tahaks sealt veel midagi ette lugeda? Hirmus hea on sinu lugemist kuulata." |