Riiuveski "Mõtleks kus asi! Kas võtsin sinu eest ära?" Tinka keeras viimase rulli nii kõvasti juustesse, et ma juba pealt vaadates valu pärast nina krimpsutasin. "Minu eest!" Küll on hea, et paljalt põlgav pilk tapvat toimet ei oma. "Vaata, kuhu siin sihitakse. Mina juba poistele järele jooksma ei hakka!" "Võid selles suhtes üsna rahulik olla, ega nemad sinu järele ka ei jookse," vastas Tinka sama mõõduga. Prr! Küll niisugused stseenid on piinlikud pealt kuulata. Mööda selgroogu jooksevad samasugused ebameeldivad judinad nagu siis, kui kuuled küünte kriuksumist klassitahvlil. Vaatasin abiotsivalt ringi. Annegi oli pea raamatult tõstnud. Marelle suu ja silmad olid pärani. Roosi tõstis pilgu ainult korraks, kuid langetas selle jälle kähku töö peale ja tema pehme, pisut liiga roosal näol ei liikunud midagi. On üks eriline tüdreuk. Temast jääb mulje, nagu elaks ta meie keskel mingisugusel omaette tillukesel tehisplaneedil. Kuigi ta on minust ligi kolm aastat noorem ja peaks ehk sedavõrd "lapsem" olema, kadestan teda mõnikord ta võime pärast. Abi tuli sedakord jälle pesukausi kohale kummardunud Likilt: "Ah,tüdrukud, mis te kaklete niisuguse tühja asja pärast. See on lihtsalt igav. Rääkige parem midagi põnevamat." Tema hääl oli nii loomulik ja asjalik, et see sadas nagu nähtamatu jahe vihm meie keskele. "Eks mõni teine rääkigu siis midagi põnevamat," tuli Vestaltki juba märksa jahtunumalt. Liki solgutas sukad kausi kohal pikaks ja tegi mõistliku ettepaneku: "Anne, sa loe parem sealt raamatust midagi ette." Anne (kui vähe on sellel Annel minu Annega välist sarnasust) vaatas korraks ühelt teisele, muigas, ja kiiresti raamatu lehti lappama hakates, ütles: "Pidage. Otsekohe." Ivakese aja pärast alustas ta kavala häälega: "Sa ikka õige nimi lisa, Ülejäänud kuus kõrvapaari olid erksaks muutunud. Mis see õieti oli? Palusin Annet korrata. Seda ei lase Anne endale kunagi kahte korda öelda, sest ta armastab pööraselt esineda, lugeda, näidelda. Uuesti luges ta mingisuguse salajase tähendusrikkusega: "Sa ikka õigenimi lisa..." |