Ootamatu kohtumine

Kuidas siin saakski teisiti olla, kui meie klassi "juhtivateks jõududeks" ning "tooniandjateks" on niisugused suurused nagu Aadu Adomägi ja tema pinginaaber ning truu kambamees Enrico Adamson!

Kui ma juba selle nimeni välja olen jõudnud, siis pean oma esimese koolipäeva ehmatusest ka kirjutama. Kas oskab keegi endale ette kujutada, kui väike, otse naeruväärselt tibatilluke võib olla üks maa! Igal juhul meie ENSV. Lähed oma arust maailma otsa ja mis juhtub? Sihtkohta jõudes põrkad juba uksel kokku vana tuttavaga. Ja veel missuguse tuttavaga!

Nii minagi põrkasin kooli peaukse esises sammaskäigus kokku Enrico Adamsoniga! Sellesama meie vana kooli kunagise nuhtluse ning terve linnaosa tütarlaste hirmuga, kelle Urmas ükskord kelgumäel läbi kolkis. Sellesama Entuga. Pole ta pandud mingisse erilisse karistusaluste kooli, vaid siinsamas intrnaatkoolis on ta käinud need vahepealsed kolm aastat. Nii olen mina temaga parajasti ühes klassis.

Õigust öelda, seegi on üks põhjus, miks ma ikka veel nii väga taga igatsen oma vana kooli ja pinginaabrit!

Kui me esimesel korral Entuga seal sammaskäigus vastamisi seisime ja teineteist tunnistasime, siis punastasime millegipärast mõlemad! Mina muidugi selgest ehmatusest. Mis päike teda sel hetkel põletas, jääb mulle mõistatuseks, kui ma just seda endale ähmiga lihtsalt ette ei kujutanud. Ega siis Entu-sugune mind nähes ehmata. Või ehk siiski? Olen ju ikkagi mina see, kes temast teab üsna palju ebameeldivat.

Kas ta siis tõesti peab mind sääraseks, kes muud ei oska teha, kui ringi käia ja vanu koitanud asju päevavalgele urgitseda! Ma pole kellelegi isegi seda ütelnud, kuidas ma teda tunnen. Ükskord, see oli veel võrdlemisi alguses, ma küll küsisin nii muuseas, et missugune see Adamsoni poiss nüüd ka on? Marelle, minu pinginaaber ja toakaaslane, küsis seepeale uudishimulikult:

"Kas sa siis tunned Enricod?"

Tegin otsekohe kiire taganemiskäigu: "Ma tean teda vanast ajast, aga mitte eriti hästi."

Leian, et paremini ma ei võinudki vastata. Sellega ma ei valetanud ega rääkinud tõest ka kuigi palju. Kuid ega õigupoolest pole see Entu minu osavust ega ettevaatlikkust enda suhtes mittemillegagi ära teeninud.

Väliselt on ta küll muutunud. Kuid mis siis viga oleks, kui tumeda raamiga prillid ja paks juuksepahmakas laubal, mis talle vahepeal juurde on siginenud, uue inimese teeks. Mind ta nendega juba ei peta. Kuid - osaliselt muutunud on ka ta muu olek ja isegi ülalpidamine. Kõikide imetluse näib ta siin pälvinud sellega, et on üks meie kooli sporditähti poiste hulgas. Küll uiskudel ja korvpallis ning koguni suuskadel! Imestan tõsiselt, et ka suusatamine võib talle veel mingisugust lõbu pakkuda. Kas see talle kunagi midagi meelde ei tuleta?!

Kuidagiviisi on ta isegi üle keskmiseks õpilaseks kerkinud. Kuid töökojas olevat ta lausa ületamatu. Juhendaja- insener ei jõua teda küllalt kiita. Kui uskuda Marelle juttu, siis elekter on just Enrico Adamsoni leiutatud. Seegi pole veel kõik. Koolipidudel pidavat ta koguni rahvatantsus kaasa lööma!

Kui mul poleks tema kohta mõnigi asi üles kirjutatud, siis võiksin arvata, et mõtlen neid tema mineviku kohta praegu ise välja.

Ükski tüdruk siin ei näi Entut kartvat ega põlastavat. Isegi vastupidi, temast peetakse päris palju. Mina näin moodustavat ainukese erandi. Kuid selle- eest hoolitseb ta ise visa järjekindlusega.

Sest just mind ei jäta Entu endiselt rahule. See on juba esimesest siinsest koolipäevast peale nii. Kas või seegi temp, et ta esitas mu klassiorganisaatori valimisel kandidaadiks. Sealjuures oli talle ju ometi selge, et kas või juba sellepärast, et olen kõigile tundmatu uustulnuk, ma ei võinudki saada rohkem hääli, kui need kolm, mis ma sain ja seegi oli minu jaoks ootamatult palju. Mis muu kavatsus tal sellega sai olla, kui ainult minu alandamise ja naeruvääristamise tahtmine. Olin tookord tema peale nii vihane, et pidin juba südametäiega hakkama Marellele jutustama Entu vanu "kangelastegusid", kuid siis mõtlesin ümber. Kas mulle endale meeldiks nii väga, kui keegi jutustaks siin näiteks minu "Karvandi"- ajajärgust.

Ainult - ma sooviksin nii kangesti, et ta mind rahule jätaks, et ta mind tähelegi ei paneks. Kuid just seda ei ole mul tema poolt loota. Nagu jääksin ma talle igas asjas ette!

Istume küll, tema - aknaaluse rea esimese ja mina uksepoolse rea viimases pingis, kuid alati näib ta teadvat, mis ma teen või tegemata jätan, nagu oleksid tal üks lisasilm kuklas minu jaoks. Iga  kord on tal minu kohta midagi ütelda, midagi iroonilist, üleolevat või salvavat. Kõige lollim on muidugi see, et ma ka igakord värvi vahetan. See näib teda eriti lõbustavat...