Nali
Helle Laas

Andrus on poiste hulgas tehtud mees, sest tal on iga inimese kohta oma nali. "Poisid, vaatake! Eedi ninast saaks korraliku hüppeka, ainult lumega tekib raskusi, aga pole viga, nüüd ju tehismäed moes," irvitab Andrus ja poisid itsitavad kaasa. Eedi ise ka, sest ega ta või teiste silmis narriks jääda, kes naljast aru ei saa.
"Näete, Veltsi suur suu kõlbab kenasti konnadele krooksumiseks," lõkerdab Andrus ja poisid kõhistavad kaasa. Vello ise ka, sest ega ta või teiste silmis narriks jääda, kes pila pahaks paneb.
"Priidu pea kingime järgmisel sügisel juurviljakauplusele reklaamiks - seltsimehed, pruukige kõrvitsapüreed!" turtsatab Andrus ja poisid turtsuva kaasa. Priit ise ka, sest ega ta või teiste silmis narriks jääda, kes huumorist aru ei saa.
"Mis juhtuks, kui Kaltsi pilusilmadesse pisut tehispäikest lasta, ehk lähevad suuremaks!?" pilgutab Andrus silma ja poisid pilgutavad kaasa. Ka Kalle ise, sest ega ta või teiste silmis narriks jääda, kes ei tunne itsi hinda
"Kahju, et Eestis ahvileivapuid ei kasva, Miku pikad jäsemed oleksid nende otsas turnimiseks täiesti kohased. Imetlege, taandareng - inimesest ahviks!" kõõksub Andrus ja poisid kihistavad kaasa. Mikk ise ka, sest ega ta või narriks jääda, kes naerda ei oska.
Nüüd on Andruse nalja järg jõudnud pisikese Markoni. Kõikile ootamatult aga võtab Marko ise sõna: "Kas sa tead, Andrus, mul on eesli kõrvad?" - "Mis asi?" imestab Andrus. - "Kas sa arvad, et ma ise ei näe? Kui ei usu, vaata."
Andrus aatabki, aga ei märka midagi, kõrvad nagu kõrvad ikka. Siis meenub Markole: "Õigus ma kinkisin need eile sulle." Kõik poisid pistavad naerma. Ainult Andrus ühmab: "Kah mul nali!" ja teeb minekut. 

Helle Laas "Kes on narr?" Tallinn "Eesti Raamat", 1981, lk 20-21.