Muusikaklassis
III

Just samal hetkel sain millegipärast teadlikuks meie ümbrusest ja otsekohe nägin üle Sveni õla pimedas ukseavas esimesel hetkel tontlikuna tunduvat valget nägu.
Ma vist isegi karjatasin, kui ma Svenist eemale põrkusin ja jooksma pistsin. Jõudsin veel kuulda Entu irvitust:
"Huvitav ettevalmistus..." enne, kui uks minu järel kinni prantsatas.
Õhtusöögi ajal, mis kõigest hoolimata siiski oma harilikul ajal tuli ja mille lõpupoole julgesin isegi pisut ringi vaadata ning silmadega Sveni otsima hakata, panin tähele, et ta meeleheitlikult püüab mulle mingisugust märku anda. Noogutasin. Nähtavasti tahab ta peale sööki minuga rääkida. Kuid nagu ära nõiutud. Täna olin lauakoristajaks just mina. Viskasin nõud pool jooksu pealt ja ülepea kaela köögiluugist sisse. Laualapiga tõmbasin kergelt üle lauad ja panin ajama. Uksel sattusin Sassiga kokku. Tema oli olnud oma laua koristaja. Näib, et ka kiirmeetod harrastaja. Kui me tagant uksest õue astusime, seisis Sven korraga meie ees ja ütles:
"Sass kas sul külm pole? Jookse natuke, saad sooja."
"Vaata, et sul endal külm ei hakka. Pianist nihuke!" pahutses Sass vastu, ja hakkas koguni mu käest kinni. Asi mida ta tavaliselt kunagi ei tee.
"Kadri," alustas Sven tasa, " tahtsin sulle ainult ütelda - ole muretu. Ära närveeri. Sundisin ta vaikima. Lärmi sellest ei tule."
Haarasin Sassi käest tugevamini kinni, ja teda kaasa tõmmates pistsin jooksu. Koridoris ütles Sass mulle korraga:
"Ma ei salli Sveni!"
Vaatasin imestunult alla Sassi isemeelsesse, kuid sel hetkel tõsisesse näkku. "Aga miks siis?"
"Ma ei salli niisukesi, ja kõik," kordas ta kangekaelselt. "Ja mis ta kleebib end sinu külge."
"Aga Sass, mis sa nüüd räägid?"
"Jüsku ma ei tea. Aga sina ära tee tast väljagi, eks ju?"
See polnud enam kaheksa- aastane tüdrukutirts, kes ainult tujutseb. See oli keegi, kes maailma asjade üle ilmselt järele mõtelda on jõudnud ning nüüd oma sõbrale head nõu anda tahab.
Ma ei saanud selgust, milliseid teid kaudu ta niisugusele arusaamisele on tulnud. Võib- olla olid need mingisugused jäljed tema enda kodu traagikast. Kuid, et see minu suhtes kõige paremini oli mõeldud, see paistis ta väikesest, hetkel minu poole pööratud näost.
Surusin ta kätt. Tahtsin alla kummardada, et ta ümbert kinni võtta ja midagi sõbralikku ütelda, aga juba ta lippas tagasivaatamata kaks astet korraga trepist üles.
Minule aga on tänane õhtupoolik ülearu palju ainet mõtlemiseks andnud.